Liisa Suvikumpu on ühiskondlikul areenil siht- ja krediidiasutuste nõuandva kogu (Säätiöiden ja rahastojen neuvottelukunta) juhataja. Ta teab, mida kõike on võimalik teaduse, kunsti, kultuuri ja muudes üldkasulikes valdkondades sihtasutuste jagatavate rahaliste vahenditega saavutada. Ta on uhke Helsingi ülikooli üle ning soovib, et inimesed oleksid tulevikuski ülikooli olulisim jõuvaru.

Ebba Witt-Brattströmi teaduslik kirg on kirjandusajalugu. Talle on see kui raamatukogu, mis sisaldab kõikvõimalikke inimlikke kogemusi miljonis avaldumisvormis. Witt-Brattstörmi sõnul on probleem selles, et naisi on kirjandusmaailmas tihti alahinnatud. Oma uurimuses püüab ta tekitada tasakaalu, näidata kirjalikke soodialooge läbi aegade. Igav pole tal kunagi.

Mika Lavento on arheoloogiaprofessor, kelle tegevusvaldkonda kuuluvad arheoloogilised uuringud maailma eri paigus. Peamiselt on ta uuringuid teinud põhjapoolkera okasmetsavööndis ning ulatuslikel välitöödel Kreekas ja Lähis-Idas. Laventot võlub arheoloogia, sest selles ühineb mitu teadusharu, samuti arenevad kiiresti valdkonnas kasutatavad meetodid. Uut uurimisainestikku tuleb juurde ja see võib muuta oluliselt meie varasemaid arusaamu minevikust.

Elamusjuhi töö teaduskeskuses Heureka avanes Mikko Myllykoskile kogemata. Ajaloo, ladina keele ja rooma kirjanduse ning klassikalise arheoloogia õpingute ajal kirjutas ta muuhulgas ajaloolisi ülevaateid ning valmistas ette näidendeid ülikooli 350. sünnipäevaks. Oma pooleliolevas väitekirjas vaatleb ta näitusemeediat (näyttelymedia) radikaalse sotsiaalse innovatsioonina.

Soome Akadeemia professor (akatemiaprofessori) Markku Peltonen on rahvusvaheliselt tunnustatud uue aja mõtteajaloo uurija. Akadeemia rahastatavas teadusprojektis uurib ta demokraatia mõistet 17. sajandil. Ka meie aja poliitiline süsteem paistab juba unustatud arusaamade kaudu uues valguses. Cambridge’i ja Princetoni ülikoolis veedetud aeg on Peltoneni teadlaskarjääris olnud pöördelise tähtsusega.

Audoktori kraad on suurim tunnustus, mille ülikool võib eraisikule anda. Vastupidiselt traditsioonilistele doktorikraadidele ei sõltu audoktoriks nimetamine akadeemilistest saavutustest. Audoktoriks võidakse nimetada isik, kes on töötanud teaduse ja ülikooli heaks või kes on tegelenud oluliste ühiskondlike küsimustega. Audoktori kraad võimaldab ülikoolil tõsta esile olulisi ja aktuaalseid teemasid. Audoktori kraadi annab iga teaduskond tavaliselt iga nelja aasta järel toimuval promoveerimisel, kus õnnitletakse värskeid magistreid ja doktoreid. Eritoimkond võtab vastu ettepanekud audoktori tiitli andmise kohta ning langetab ametlikud otsused. Järgmine filosoofiateaduskonna promotsioon toimub 2017. aastal. Sellesse esitlusse oleme valinud kaheksa meie teaduskonna audoktorit.

Vastuoludest, majanduslikest probleemidest ja lühikeseks jäänud elust hoolimata kuulus Karl Collan paljudes valdkondades oma aja tähelepanuväärseimate isikute hulka. Õpinguaegadel oli ta aktiivne korporatsioonitegelane, misjärel töötas pikalt Helsingi tütarlastekoolis ja ülikoolis. Ta lõi süsteemi äsjaasutatud õpilasraamatukogule (Ylioppilaskirjasto) ning tõi ülikooli raamatukokku mitmeid kaasaegseid uuendusi. Kõige paremini tuntakse Collani aga tema muusikalise loomingu poolest, eriti Sylvia jõululaulu heliloojana.

Soome keele professor Marja-Leena Sorjonen uurib keelt suhtlusvahendina: ressursina ajada asju ning jagada mõtteid teistega – väljendada seda, kes me parajasti üksteisele oleme. Keel on seal, kus inimenegi, ja kelle iganes keel on uurijale huvitav. Sorjost huvitab suhtluse ülesehitamine nii argisituatsioonides kui ka erinevates ühiskondlikes institutsioonides.

Anna Laurinsilta näeb oma töös, kuidas ka väike abi on oluline. Soome Punase Risti rahaliste vahendite kogumise juhina (Varainhankintapäällikkö) on ta õppinud, et vabatahtlike annetatud aeg on niisama tähtis kui rahalised annetused. Etnoloogia õpingud on andnud oskuse vaadata numbrite taha: suuremalt jaolt on alati küsimus inimestes, kes kas soovivad aidata või kes vajavad ise hädasti abi.

Kaasaja keelte instituudi juhataja lektor Ulla Tuomarla on nautinud Helsingi ülikoolis töötamist juba 20 aastat. Humanitaarteaduskonnas peetakse Tuomarlat erandjuhtumiks, kellele meeldib juhtimine. Oma praeguses töös instituudi juhatajana ei või ta kunagi kindel olla, mida töönädal endaga kaasa toob, mis aga Tuomarla arvates on vaid hea. Nõudliku töö tõttu on tema enda teadustöö pisut varju jäänud, kuid Tuomarla soovib, et võiks interneti vihakõne uurimise kaudu mõjutada ühiskonda ja pakkuda praktilisi lahendusi.

Anu Koivunen on hariduselt kunstiteadlane ning soo, võimu ja meedia uurijaks kasvanud poliitik. Tema teemadeks on soome filmi- ja televisiooni ajalugu ning rahvuse soopõhised narratiivid. Praegu uurib ta poliitilise avalikkuse tingimusi ja televisiooni rolli rahvusliku avalikkuse loojana 1960.– 1970. aastatel, rootsisoome identiteedi uusi presentatsioone ning Jörn Donneri 1960ndatel tehtud filme.

Paolo Ribaldini on Itaalia teadlane ja muusik, kes kolis Helsingisse 2012. aastal. Vaatamata sellele, et ta õppis 14 aastat klassikalist viiulimängu, on tema akadeemiliseks uurimisobjektiks popmuusika, eriti heavy metal'i klassikaline periood. Ribaldini on ka aktiivne rokklaulja, kes osales 2015. aastal laulusaates The Voice of Finland.

Ametivalik oli Matti Sintonenile iseenesestmõistetav. 1984. aastal kaitses ta väitekirja teoreetilise filosoofia alal. Väitekiri jäi elama ka järgmises sugupõlves: „Veel aastaid pärast väitekirja kaitsmist mäletas mu tütar Kaarina, kes kaitsmise ajal oli nelja-aastane, et selles majas kaitses issi oma väitekirja. Väitekirja kaitsmise aastal räägiti sellest veel ka Johannese kiriku lastepäevakodus. Õpetaja oli palunud igal lapsel rääkida, mida tema isa ja ema teevad. Isast rääkides polnud probleemi. Kaarina oli teatanud, et „Issi on rõõmuteaduste doktol” (sm ’ilo-opin tohtoli’). Kui õpetaja järgmisena küsis, mida ema teeb, oli Kaarina, sõrm suus, hetk aega mõelnud ning vastanud siis: „No tööd muidugi!“

Kirjastusalal rohkem kui 30 aastat tegutsenud Touko Siltala elab oma unistuste elu. Kirjastusosaühing Siltala on töökeskkond, mille keskmes on kirjanikud, kirjutamine ja raamatud. Kaasahaarav kirjutusstiil, loo jutustamise kunst ja tunnete vahendamine tagavad Siltala sõnul selle, et raamatutele leidub lugejaid ka tulevikus.

Lotte Tarkka on folkoristikaprofessor, kelle uurimisalaks on soome rahvaluule ja mütoloogia. Tarkka usub sõna jõudu ega küllastu iial soome loitsude esteetikast. Antropoloogia jätkuõpingud Cambridge’i ülikoolis juhatasid karjala traditsiooni uurija sümboleid uuriva antropoloogia ja mikroajaloo juurde. Tarkka uurib luulekeelt selle sotsiaalses ja ajaloolises seoses, inimeste igapäevases kasutuses. Lisaks kalevalamõõdulisele (kalevalamittainen) rahvaluulele on Tarkka uurinud keskkonnamütoloogiat, vanasõnu, traditsiooni muutumist, folkloori ideoloogilist kasutust – ja muidugi Kalevalat.

Lappeenranta tehnikaülikoolis professorina töötava Karl-Erik Michelseni teaduskarjäär on olnud pikk ja rahvusvaheline. Tema uurimisvaldkondadeks on teadus, tehnoloogia ja kaasaegne maailm, kus elame. Humanism tähendab Michelseni jaoks ellusuhtumist, olles samas ka pidev kriitikaobjekt. Akadeemiliseks kümnevõistejaks nimetatav Michelsen püüab oma uurimustega ületada teaduse piire ja mõjutada meid ümbritsevat ühiskonda.

Folkloristika dotsent ja Soome Akadeemia uurija (akatemiatutkija) Kirsti Salmi-Niklander tuhnib vanades tolmustes paberites ja otsib neist inimesi, kogukondi, lugusid ja mälestusi. Tolmu ja segamini olevatesse paberihunnikutesse on ta õppinud suhtuma eelarvamusteta, kuigi tunnistab, et organiseeritus on voorus ja digitaliseerimine võimas asi. Salmi-Niklander tunneb õnnestumisrõõmu selle üle, kui suudab oma ümarahjus tule süüdata. Aeg-ajalt meeldib talle jalutada kalmistutel ja lõngapoodides.

Kunstiajaloo emeriitprofessor Riitta Nikula on spetsialiseerunud 1990. aastate Soome linnaarhitektuuri uurimisele. Ehitatud linnapilt ning kvartalite ja hoonete tähendus linna ja elanike elus on teda teadlasena paelunud ligi 50 aastat. Ülikoolis töötades oli Nikula õppejõud, kes oli tudengitega dialoogis, julgustas neid kogemusi saama ning viis läbi nii jalgratta- kui ka jalgsimatku. Nikula meelest aitavad ekskursioonid asju põhjalikumalt õppida kui pelk raamatute lugemine.

Kunstiajaloo professor Kirsi Saarikanga kirg on interdistsiplinaarne teadus- ja õppetöö. Ta on uurinud kunstiajaloo, linnauurimuse ja soouuringute ristumiskohti. Praegu uurib ta eeslinnade eluruume, linnaloodust ning elanike suhet ehitus- ja looduskeskkonnaga. Saarikangas armastab matkata ja rännata, uidata mägedes, linnades ja linnaäärsetes piirkondades ning ujuda külmas meres.

Markus Leikola usub, et alati on vaja veidike õnne. Kõik, kellel pole õnne olnud, teavad, mis tunne see on. Teisalt tulevad ka muud kogemused inimesele kasuks.

Matias Hellmani huvi serbia-horvaadi keele vastu sai alguse Interraili reisidest 1990. aastal. Magistrikraadiga kinnitatud keeleoskus kindlustas talle töö sõjakuritegude tribunalis Balkanil ja kohtuniku abina Haagi rahvusvahelises kohtus.

Sirpa Kähkönen on kadunud linnade otsija, arhitektuuri ja muusika kirglik sõber ja ajalooliste romaanide kirjutaja. Kähköneni kireks on otsida ja rekonstrueerida minevikus eksisteerinud sõpruskondi, mis on seotud oluliste paikadega ja inimlikustavad suuri ajaloosündmusi. Selliseid sõpruskondi kutsub Kähkönen oma uurimustes androtoopideks.

Soome tähelepanuväärseim ja hinnatuim helilooja Jean Sibelius on eeskätt tuntud oma rahvusromantilise loomingu poolest. Sibelius lõi ülikooli tellimusel heliteoseid ja teda tunnustati filosoofia audoktori kraadiga 1914. aastal. Sibeliuse Akadeemia professor Veijo Murtomäki on põhjalikult uurinud Sibeliuse muusikat, kultuurilist tähtsust ning ühiskondlik-poliitilist tegevust. Murtomäki huvitus algselt orelimängust, hiljem lisandusid sellele muusika teoreetiline ja analüütiline pool.

Helka Kekäläinen tegeleb Euroopa kõrgharidusvaldkonna arendamise ülesannetega ning on osakonnajuhataja riiklikus hariduse kvaliteedikeskuses (Kansallinen koulutuksen arviointikeskus). Teatriteaduse rahvusvaheline suvekool õpetas talle rahvusvahelistumise võtmeoskusi ja positiivne kogemus andis julguse võtta vastu väljakutseid teistes kultuurides.

Henrik Meinanderi õpingutee on olnud ebatavaliselt lühike – vähemalt geograafilises mõttes. Keskhariduse omandas ta Svenska normallyceumist (Unioninkatu 2), tudeeris, uuris ja väitles Helsingi ülikoolis (Unioninkatu 34 ja 36), aastast 2001 on ta samas ülikoolis rootsi keeles õpetatava ajaloo õppekava professor (Unioninkatu 38). Väljaspool Unioninkatu aadressi on Meinander tegutsenud aktiivselt nii oma tudengite heaks kui ka kodumaistes ja välismaistes teadusseltsides.

Antti Summala on mänge arendav filoloog. Inglise filoloogia osakonnas lihvitud kirjutamisoskus kindlustas talle esmalt töö mängudest kirjutava ajakirjanikuna ja seejärel nende arendajana. Helsingi ülikoolis õppides sündis ka huvi seltsitegevuse ja jaapani keele vastu.

Tuomas Heikkilä on üks Soome tähelepanuväärsemaid keskaja uurijaid. Teda tuntakse püha Henriku ja Lalli tapjana, pimeda keskaja tunnustatud valgustaja, digital humanities-algataja, Soome kõige varasema kirjaliku kultuuri uurimise teerajaja, pühakute uurija – ning Villa Lante juhatajana.

Helsingi linnamuuseumi juhataja Tiina Merisalo on juhtinud Soome suurimate hulka kuuluvat kultuuriajaloolist muuseumi üle 12 aasta. Helsingi linna teenistuses on ta veetnud 20 aastat ehk suure osa oma tööelust. Saja-aastane uuenev muuseum elab ja hingab koos linna ja linlastega. Muuseumi tegevuse kaudu on igaühel võimalik Helsingisse armuda.

Informatsioon peab olema avatud ja vabalt kättesaadav, usub Jörg Tiedemann. Lisaks peab see olema ka mitmekeelne, paralleelne ja samasuunaline. Andmete põhjal tõlkima õppimine on põnev, kuid inimeste tehtud tõlked sisaldavad nii palju kaudset lingvistilist teavet, et Tiedemann ei suuda selle kogumist lõpetada. Tänapäeva keeletehnoloogia võidab säärastest ressurssidest tohutult, kuid ka muud humanitaaralad on hakanud nende vastu üha suuremat huvi üles näitama. Edu võtmeks on teha neist vabalt kättesaadavad.

Johan Reinhold Aspelin pani aluse Soome muinasuuringutele. Ta oli Soomes selle ala esimene professor, avaldas esimese Soome eelajalugu käsitleva üldteose ning ta nimetati Soome esimeseks riigiarheoloogiks. Tema suurimaks elutööks kujunes Soome arheoloogiaameti asutamine ja arendamine. Ka kaasaegse Soome rahvusmuuseumi rajamine oli suures osas Aspelini töö tulemus.

Salama Simonen (aastast 1954 Hirvonen) tegi Soome meedias pika ja tähelepanuväärse karjääri. Ta oli ligi 40 aastat ”Uue Soome” ajakirjanik, koolitas tulevasi ajakirjanikke Tampere ülikooli eelkäijas nimega Yhteiskunnallinen Korkeakoulu ning tegutses ajakirjandusvaldkonna usaldusülesannetes kuni pensionile minekuni.

Jari Tervo kirjutab lehtedesse, võrku ja kaante vahele. Avalik kirjutamine sai boheemlaslikult alguse luuletustest. Pärast kümne aasta pikkust ajakirjanikutööd muutus see fakti ja fiktsiooni vahel sukeldumiseks proosa ja kolumnide vormis. Aeg-ajalt kolleege igatsev Tervo nõustus 1998. aastal üles astuma rahvusringhäälingu YLE saates Uutisvuoto – ja peab seda ametit siiani.

´Veikko Somerpuro rakendab filosoofia- ja esteetikaala oskusi töös fotograafina. Iga pildistamissituatsioon on erinev: lisaks kaameratehnikale oodatakse tippfotograafilt sügavat ettekujutust pildi mõttest ja head omavahelist koostööd pildistatavaga. Somerpuro on õnnelik selle üle, et temast sai kogemata eraettevõtja. Ta usub, et loob piltide kaudu klientidele sisulist väärtust. See on midagi sellist, milleni ta enda arvates kirjutades ei küündiks.

Ansamblitest Atomirotta ja Notkea Rotta tuntud laulev räppar Mikko Sarjanen leidis kodumaa kirjanduse õpingute kaudu tee raamatutarkuse maailma. Muusikaharrastus muutus õpinguaastate jooksul tööks ja ülikoolis käimine harrastuseks. Pooleli oleva magistritöö lubab Sarjanen siiski valmis kirjutada – teekond humanitaariks on tema arvates juba olnud seda saavutust väärt.

Alates 2006. aastast Lapi ülikooli rektorina töötav Mauri Ylä-Kotola õppis 1990ndatel Helsingi ülikoolis filosoofiat. Huvi meediauuringute vastu viis ülikooli kiiresti lõpetanud Ylä-Kotala Rovaniemisse, kus tunniõpetaja töö vahetus lektoriameti kaudu meediateaduse professuuri vastu. Meediauuringuid arendanud Ylä-Kotila seisab interdistsiplinaarsuse ja kõrghariduse mitmekülgsuse eest.

Paletti Oy tegevdirektor Ville Laakso näeb oma teekonda 1990. aastate keeleteaduse üliõpilasest ettevõtjaks saamiseni loogilisena: ”Keele õppimine vaid ühes olukorras, ilma grammatika, õpetajate või kirjalike tekstideta tähendab riskide võtmist ja ebakindlust. Sarnaste riskide ja ebakindlusega puutub kokku ka ettevõtja. Laaksot panebki imestama, miks ei kasuta ülikool humanitaarides peituvat valmisolekut ettevõtlusega tegelemiseks rohkem ära.

Annamari Sarajas tegi ajakirjaniku ja akadeemikuna silmapaistva karjääri. Ajakirjanikuna mõjutas ta oluliselt Soome ajakirjanduse kultuuritoimetuste arengut, teadlasena kirjutas aga mõjukaid kirjandusloolisi teoseid, milles ühinesid faktid ja lugejasõbralik esitlusviis. Nii ajakirjaniku kui ka professorina oli Sarajase juhtmõtteks kultuuri käsitlemine tervikuna.

Edvard af Brunér oli mitmekülgne antiigi uurija, kelle sooviks professorina oli arendada antiikkeelte- ja kirjanduse õpetust nii koolides kui ka ülikoolis. Tema kirjutatud ladina keele grammatika oli kasutusel üle poole aastasaja. Paljutõotav karjäär katkes haiguse tagajärjel ning af Brunéri rahvusvahelises mõttes teedrajav uurimus Catullusest vajus aegade hämarusse.

Mitmekülgse tegevuse poolest tuntud kultuurivaldkonna kõigetegija Mauri Antero Numminen astus Helsingi ülikooli 1960. aastal. Numminen õppis muuhulgas filosoofiat, keeleteadust, sotsioloogiat, majandusteadust, inuiti ja bantu keeli ning rahvaluulet. Ülikool jäi lõpetamata, kuid pikka karjääri muusika, kirjanduse ja filmikunsti vallas tunnustati 2014. aastal audoktori tiitliga.

Peter Stadius on ajaloolane, kultuuriteadlane ja Põhjamaade uuringute professor. Peamiselt on ta uurinud piiridetaguseid kirjeldusi ja arusaamu Põhjamaadest. Ajalises mõõtmes on Stadiuse uuringud liikunud varase modernismi ja kaasaja vahel, teoreetilises mõttes on ta ühendanud uuema mõtteajaloo kirjandusteaduse ja kultuurigeograafiaga. Põhjamaade uuringute keskuse teadusjuhina tahab ta panna aluse nende riikidega seotud teemade uurimiseks. Ka soovib ta tõstatada uusi küsimusi ning viise, mis aitaksid mõista Põhjamaid üleilmses kontekstis.

Soome ajaloo professori Juha Siltala psühhoajalooline hobi sai 1980ndatel alguse psühhoanalüütilisest traditsioonist, kuid on aastate jooksul laienenud sotsiaal- ja evolutsioonipsühholoogia, aju-uuringute ning käitumusliku majandusteaduse suunas. Vaatenurkadest sõltumata seab Siltala oma uurimustes eesmärgiks inimeste ja ühiskonna tegutsemispõhimõtete sünteesimise ajaloo valguses.

1984. aasta suvel gümnaasiumi lõpetanud Markus Itkonen vaimustus Gill Sansi kirjatüübist teadmata, et kirjatüüpide klassifikatsioonis kuulub just see kõige selgemalt humanitaarvaldkonda - nimelt humanistlike trükikirjade hulka. Praegu on Itkoneni põhitööks raamatugraafika, kuid lisaks sellele on ta ka teaduskirjanik ja tüpograafia õpetaja. Teadaolevalt on ta ka ainus tüpograafiaalase väitekirja autor Soomes. Gill Sans on endiselt üks tema lemmikuid ning selle humanismist saab ta nüüd paremini aru.

Kari Hotakaineni sulest on ilmunud ilukirjandust, laste- ja noorteraamatuid, luuletusi, näidendeid, kolumne, artikleid ja reklaamtekste. Hotakaisel on pidevalt mitu rauda tules, mis tagab selle, et tulemusi sünnib igal tööpäeval. Tema jaoks on lugeja kuningas või kuninganna, kes loeb ja kogeb teksti omal viisil. Kirjanikul ei jää muud üle, kui hästi kirjutada.

Gabriel Rein töötas keiserlikus Aleksandri ülikoolis raamatukogutöötaja, saksa keele lektori ja ajalooprofessorina. Lisaks sellele oli ta aastatel 1848–1858 ülikooli rektor. Soomluse poolt kõnelenud liberaal Rein sai 1856. aastal aadlitiitli ning osales 1860ndatel kokku kutsutud riigipäevadel. Keerulistel aegadel rektorina töötanud Rein leidis autoritaarse juhtkonna ja liberaalsete üliõpilaste vahel tasakaalu, kuid oli ülikooli raputanud konflikti järel lõpuks sunnitud ametist lahkuma.

Georg Gimpl oli ligi 40 aastat Helsingi ülikooli saksa keele ja austria kirjanduse lektor. Gimpli kolleegid ja tudengid mäletavad teda sooja tundega.

Marco Mäkinen on brändide ja turunduse kirglik pooldaja, kelle elueesmärk on päästa Soome ettevõtted ning nende kaudu kogu riik üleilmse konkurentsi tingimustes. Mäkineni sõnul pole Soome ettevõtetel ja ühiskonnal võimalik õitseda seni, kuni ei julgeta kuulda ega rääkida paeluvaid lugusid. 2016. aastal avaldab ta koos Anja ja Tuomas Kahri ning Ossi Ahtoga uue brändidest rääkiva raamatu.

Olof Enckelli elulookirjutajad jagavad tema elu kaheks: ilukirjanduslik ja akadeemiline. Tähtsad on mõlemad, sest kirjanikuna esindas Enckell koos oma venna Rabbega rootsikeelset modernismi, professorina oli aga silmapaistev soomerootsi lüürika uurija, keda peetakse Elmer Diktoniusega seotud uuringute loojaks. Teisalt õhkub Enckelli ilukirjanduslikust loomingust tugevat isamaalisust ja romantilist igatsust Karjala järele, kus ta vahetult enne Teist maailmasõda rännakutel käis.

Professor Timo Honkelat on iseloomustatud kui renessansiinimest. Ta on inimsõbralik andmetöötleja, kes tahab välja selgitada keele, meele ja ühiskonna põhiküsimused. Filosoofiline mõtleja, kes soovib tehisintellekti humanismi teenistusse. Reflekteeriv teadlane, kelle süda tuksub kunstile.

Harri Lammi noorpõlvearmastus oli teoreetiline filosoofia, kuid keskkonnaorganisatsioonid tõmbasid mehe endaga kaasa. Lammi on töötanud peaaegu kogu käesoleva sajandi Greenpeace’i teenistuses. Praegu võitleb ta fossiilkütuste, eeskätt kivisöe, ülemaailmse kasutamise vähendamise eest.

Professor Hanna Korsbergi jaoks on ülikool teatriteaduse unelmate töökoht, sest ta armastab teadustöö tegemist ja õpetamist. Töö on talle õpetanud vähemalt seda, et ainus püsiv seisund on muutus. Võttes eeskujuks oma endised õppejõud, on temagi püüdnud olla aktiivne – kõiges. Korsberg on töölekõndija, kelle parimad ideed sünnivad liikudes.

Aselinnapea Anni Sinnemäki unistab Helsingi kasvamisest ja linna puiesteedest. Enne aselinnapeaks saamist tegutses Sinnemäki ligi 16 aastat Soome parlamendis. Vene kirjanduse ja filosoofia õpingud andsid talle kriitikameele, analüüsivõime ja oskuse keskenduda tervikule. Tudengiaastatel hakkas Sinnemäki kirjutama laulusõnu Ultra Brale. Luuletusi kirjutab Sinnemäki praegugi.

Marjatta Väänäneni tuntakse ajakirjaniku, poliitiku ja eestkõneleja-arvamusliidrina. Teda mäletatakse 1970.-1980. aastatest teravasõnalise ministrina, kes vastandina Soome kommunistide partei vasaku tiiva tegevusele kaitses kultuurilist mitmekesisust, samuti võitles ta koduste emade positsiooni parandamise eest. Väänänes toetas Põhjamaade koostööd ja rootsisoome kooliõpilaste õigusi. Väänänen oli ka kauaaegne naisõiguste eest seisja naisühenduste keskliidus. 1994. aastal tunnustati Väänäneni ministri aunimetusega.

Emeriitprofessor Fred Karlsson on keeleteaduses kõigetegija. Erialana on üldine keeleteadus kõikehaaravalt lai ning erinevate keelte professuure on Helsingi ülikoolis mitukümmend. Lisaks nendele on üldine keeleteadus olemas ka ülejäänud 6900 keele, keeleteaduse teooriate ning meetodite jaoks.

Mikko Saikku on amerikanist ja mitmekülgne keskkonnauurija ning Ameerika Ühendriikide uuringute (McDonnel Douglas) professor. Saikku on teadustöös keskendunud eeskätt Põhja-Ameerika keskkonnaajaloole ning lõunaosariikide kultuurile interdistsiplinaarses American Studies-raamistikus. Teda huvitavad ühtviisi nii Charley Pattoni bluusilüürika, James Fenimore Cooperi ja Zachris Topeliuse looduskäsitlused, film noir, Daniel Boone’i ja Martti Kituneni võrdlus kui ka cajuni toidukultuur.

Omal ajal Soome tähtsaimaks lehemeheks nimetatud Axel Lille oli soomerootslaste liikumise suur mõjutaja mitme aastakümne kestel. Ta oli riigi olulisima rootsikeelse ajalehe peatoimetaja, asutas Soome Rootsi rahvapartei, oli selle esimees ning kõneles jõuliselt Soome iseseisvumise eest. Axel Lille algatusest aastal 1908 pärineb ka rootsluse päeva tähistamise idee Soomes. Päeva tähistatakse 6. novembril.

Sanna Kaisa Spoof tunneb kõrgharidus- ja teadusvaldkonda põhjalikult. Praegu kuuluvad tema tööülesannete hulka loomevargusjuhtumite ärahoidmine mis tahes valdkonnas ning eetiline eelhindamine inimteadustes. Tema töölaual on ülikoolidele soovitus väitekirjade juhendamise ja retsenseerimise protsessi eetilisuse kohta. Seega sai etnoloogist traditsioonipolitseiniku asemel hoopiski teaduspolitseinik.

Marjo Timonen teab tihtipeale juba ette, millest teleuudised räägivad. Eduskunta info- ja kommunikatsioonijuhina kuulub tema tööülesannete hulka parlamendi tegevusest teavitamine ja oma töökoha avatusele, avalikkusele ja suhtlusele kaasa aitamine. Soome Eduskunta on maailma avatuim parlament, mille eest võime tänada ka Marjo Timoneni asjatundlikkust kommunikatsioonivaldkonnas.

Johanna Vakkari on kaasaegsele, itaalia vanale kunstile ning õppimise ajaloole spetsialiseerunud kunstiteadlane, kes töötab Londonis Soome Instituudi kunsti- ja kultuuriprogrammi juhina. Enne Londonisse minekut töötas Vakkari Kunstiülikooli kujutava kunsti akadeemias, millele omakorda eelnes paarikümne aasta pikkune õppe- ja teadustöö kunstiajaloo erialal Helsingi ülikoolis. Vakkari on tegutsenud ka oma eriala usaldusülesannetes, muuhulgas Kunstiajaloo seltsi esimehe, seltsi väljaannete sarja ning veebilehe TAHITI peatoimetajana.

Emeriitprofessor Yrjö Kaukiainen on pärit meremeeste suguvõsast Koivistost. Rahvusvaheliselt tunnustatud merendusajaloolane leiab, et praegusel üleilmastumise ajal on oluline uurida inimeste ja kultuuride kokkupuuteid. Merendusajalugu on selle uurimiseks suurepärane töövahend.

Sten Björkman on Helsingi ülikooli muuseumi juhataja. Pärast kunstiajaloo õpingute lõpetamist töötas Björkman uurija ning uurimisprojektide juhina mitmes muuseumis. Tema juhiks olemise ajal on ülikooli muuseum avanud Helsingi observatooriumi külastuskeskuse ja ülikooli peahoone uue püsinäituse. Pilk on ka muidu pööratud tulevikku ning töö kogude ja näituste korraldamisega liigub uutes suundades.

Ida-Helsingist pärit Outi Alanko-Kahiluoto on kolmandat ametiaega Eduskunna liige ja parlamendi roheliste fraktsiooni esimees. Enne rahvaesindajaks valimist töötas ta 13 aastat õpetaja ning uurijana Helsingi ülikoolis. Humanism tähendab Outi jaoks kaasaelamisvõimet ja selle praktiseerimine kuulub poliitiku esmaste tööoskuste hulka. “Humanism on empaatiavõime, kuid selleks, et elus püsida, tuleb empaatia muuta tegudeks ja tegevusteks”, ütleb Outi.

Tuija Talvitie pääses värske magistrina Briti Nõukogu Soome esindusse asendaja asendajaks ning veetis organisatsioonis lõpuks üle kahekümne aasta. 2009. aastast alates on Talvitie tegutsenud rahvusvahelise rahuvahendusorganisatsiooni Crisis Management Initiative´i tegevjuhina. Oma mõtetel laseb ta lennata mõttekodades (think tank), jagades samas enda oskusi ja kogemusi.

Liisa Tiittula on saksa keele professor, kes on spetsialiseerunud tõlkimisele ja tõlketeadusele. Teadustöös peab ta oluliseks valdkondadevahelist koostööd ja ühiskonnas esile kerkivatele küsimustele lahenduste leidmist. Tööalane koostöö on Tiittula hinnangul tähtis nii hariduses kui ka teadustöös.

Helsingi ülikoolis ajalugu ja ühiskonnateadusi õppinud Pekka Impiöst pidi õppeainete valikute põhjal saama kas ajakirjanik või diplomaat, ent lõpuks võitis ärimaailm. Lõpetanud Euroopa õpingud, sai Impiöst majandusekspert. Praegu töötab ta õpetajaoskusi ning eraõpetajate teenuseid pakkuva Tutorhouse OÜ tegevdirektorina. Ettevõte loodi 2009. aastal.

Emeriitprofessor Kimmo Koskenniemi alustas 1960ndate lõpus Helsingi ülikoolis matemaatika õppimist. Andmetöötlusest ja programmeerimisest huvitunud Koskenniemi siirdus 1980. aastatel ülikooli arvelduste talitusest humanitaaride juurde eesmärgiga ühendada üldine keeleteadus ja andmetöötlus. Sõnavormide analüüsis kasutatava n-ö morfoloogilise paralleelmudeli välja töötanud Koskenniemi oli rohkem kui kaks aastakümmet arvutilingvistika ja keeletehnoloogia professor.

Jan von Platoni motoks on olnud loogik ja filosoof Bertrand Russelli ütlus ”Universum ei tunnista universiteedi piire”. Selle üle pikemalt juurdlemata on ta avaldanud artikleid filosoofia-, matemaatika- ja teadusajaloo väljaannetes. Eesmärgiks seatud seitsme raamatu kirjutamine on lähedal: neid on praeguseks viis või kuus – oleneb sellest, kuidas lugeda.

Marjut Vehkaneni kiindumus soome keele ja kultuuri arendamisse, toetamisse ja uurimisse oli näha juba tema valikutest tudengipäevil. Soome keel, ajalugu ja kodumaa kirjandus kombineerituna rahvusvahelise poliitika ja üldise ajalooga andsid ehk suuna tulevasele rahvusvahelisele karjäärile. Kuid nagu ikka, mängis ka siin juhus oma rolli.

2015. a suvel Kiasma direktorina tööd alustanud Leevi Haapala on töötanud kaasaegse kunsti muuseumis erinevates ülesannetes juba kakskümmend aastat. Helsingi ülikoolis 2011. a kunstiajaloo alal väitekirja kaitsnud Haapala on töötanud aastajagu ka professorina Soome Kunstiakadeemias. Ülikoolis kaasaegse kunsti ja Kiasma rollist kõnelev Haapala teeb sissevaate tulevase rahvusvahelise näituse ARS17 teemadele.

Juha Janhunen õppis alguses uurali ja altai keeli ning jaapani keelt, hiljem ka geoloogiat ja geofüüsikat. Ülikoolikarjääri alustas ta 1973. aastal soome-ugri keeleteaduse assistendina Helsingi ülikoolis. 1986. a kaitses väitekirja samojeedi keelte alal. Alates 1994. aastast on ta Ida-Aasia keelte ja kultuuride professor ning vastutab maailma kultuuride õppetoolis Aasia uuringute õppekava eest. Juba tudengina veetis ta pikemaid perioode Ungaris ja Jaapanis, hiljem on ta olnud külalisprofessor mitmetes Jaapani ülikoolides ja teadusasutustes.

Tomi Huttunen on vene kirjanduse ja kultuuri professor, kes sattus sellele erialale tänu Dostojevskile ja vene rokkmuusikale. Mõnikord kadestab ta end võimaluse pärast lugeda venekeelseid raamatuid ja neist rääkida.

Päivi Paappanen on punkar ja maailmarändur, kellest sai kultuuriantropoloogia magister ja kirjastuse juhataja. Soome külmad talved elab ta üle hea kirjanduse seltsis.

”Ei olnud ühistugi minu ala”, tõdes Sami Karhu õpinguaastatel ühe keerulise kursuse lõpus. Ühistuline tegevus ei tundunud kergete killast ning halb hinne tekitas tuska. Siis aga kutsuti riigihalduses juhutöid teinud Karhu ühistute tegevust käsitlevasse ajalooprojekti uurijaks. Sellest sai Pellervo seltsis alguse pikk karjäär tegevdirektori positsioonini välja.

Anja Snellman vallutab uusi valdkondi puhtast uudishimust. Teda tuntakse eelkõige kirjanikuna, kuid Snellman on ka pikaaegne ajakirjanik. Tema uueks suunaks meedias on jutusaate toimetamine digitelevisiooni tarbeks. Snellman on just lõpetanud lahenduskeskse psühhoteraapia õpingud ning jätkab nüüd magistriõpingutega kodumaa kirjanduses.

Kauko Laitinen on õppinud ja töötanud 20 aastat Helsingi ülikooli humanitaarteaduskonnas. Jaapanis ja Hiinas on ta veetnud kokku 19 aastat: õppinud keelt ja kultuuri, töötanud Soome suursaatkondades Pekingis ja Tokios ning Soome Jaapani instituudis. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna eksperdi üheks tähelepanuväärsemaks saavutuseks oli Konfutsiuse instituudi toomine Soome ja Helsingi ülikooli, et edendada hiina keele ja kultuuri tundmist Soomes.

Selleks, et olla kunstnik, on Janne Saarikivi liiga täpne, tippteadlaseks aga liialt boheemlane. Uuringu avaldamine tähendab tema jaoks ühtviisi nii kirjutist tippajakirjas, ühiskondlikku tööd vähemuskeelte küsimustes, loengute pidamist kui ka arvamuslugude kirjutamist. Saarikivi on rahutu hing ja alustab pidevalt uute asjadega, millest vähemalt pooled jäävad lõpetamata. Enam ta selle pärast ei muretse, sest teab, et teised asjad saavad jällegi valmis.

Antti Aarne tegi tähelepanuväärset tööd rahvapärimuse, eriti rahvaluulekogude rahvusvahelise klassifitseerimise vallas. Aarne loodud rahvajuttude tüpoloogiat kasutatakse kogu maailmas praegugi. Soome folkloristidest on Aarne rahvusvaheliselt üks tuntumaid.

End hingelt igaveseks jooksjaks nimetav Tuuli Merikoski on kuulsust kogunud tippsportlasena. Soome rekordiomanik naiste 800 meetri jooksus õppis Helsingi ülikoolis üldist keeleteadust. Spordis erinevates valdkondades tegutsevat Merikoskit tuntakse rahvusvahelistes ringkondades sportlaste õppe- ja karjääriplaneerimisele (Dual Career) spetsialiseerunud eksperdi ja karjäärinõustajana.

Simo Parpola on Helsingi ülikooli assürioloogia emeriitprofessor. Tema erialaks on muinasaegne Assüüria suurriik, mille uurimise on ta viinud tänu rahvusvahelistele ning tavaarusaamu muutvatele teadusuuringutele uuele tasemele. Teadustöö kõrval on Parpola tegelenud rõhutud ja tagakiusatud assüürlaste küsimustega ning võtnud osa väljasuremisohus olevate sugulaskeelte elustamise projektist Venemaa Karjalas.

Anna-Liisa Haavikko on ajakirjanik, kes suhtub võrdväärse uudishimuga nii minevikku kui ka olevikku. Lugusid jahtides usub Haavikko juhustesse. Ajakirjanikuna tunneb Haavikko end ühtviisi kodus nii rahvusringhäälingu YLE raadiosaate „Julkinen sana“ kui ka poeet Aila Meriluoto päevikutekstide toimetajana.

Eeva Ahtisaari on saanud jälgida nii rahukõneluste kui ka Namiibia esimeste vabade valimiste toimumist. Aastate jooksul on ta näinud erinevaid elamisviise Soomes ja välismaal. 1960ndatel omandas Ahtisaari ajaloo erialal bakalaureusekraadi. Paar aastakümmet hiljem naases ta õpinguid jätkama. Magistrikraad ei taganud Ahtisaarile küll töökohta või karjääri, ent muutis tema mõtlemist.

Professor Jyrki Nummit on ülikoolis alati võlunud intellektuaalselt iseseisvad ja erilised isikud. 1970ndate keskpaigas ülikooli peahoone kohviku väikesesse suitsuruumi astudes võis seal kohata keset päeva õlut joovat filosoof Pertti ”Lande” Lindforsi ning kuulda otse allikast tema kuulsat ”Lande paradoksi”. See oli oma aja variõpetus, mis asendas nii mõndagi laiali valguva sisuga kursust.

Soome kesksemate ajaloolaste hulka kuuluv Päiviö Tommila alustas 1950ndate alguses õpinguid Helsingi ülikoolis. Produktiivne ajaloolane on olnud karjääri jooksul mahukate teadusuuringute juht. Lisaks professuuridele Helsingi ja Turu ülikoolis on ta olnud Helsingi ülikooli rektor. Vilistlastegevuse algatamises osalenud Tommila oli endise rektorina ülikooli 350. aastapäeva pidustuste eestvedaja.

Indoloogia emeriitprofessor Asko Parpola kuulub maailma juhtivate induse kultuuri ja sāmaveda laulude uurijate hulka. Kümnete India reiside jooksul õppis ta tundma tuhandeid aastaid vanu veedade rituaale ning sanskritikeelseid käsikirju. Ülikooliõpingute ajal ka klassikalisi keeli õppinud Parpolale on elavalt meelde jäänud 1963. aastal Villa Lantes toimunud Rooma topograafia kursus.

José Filipe Silva sündis Porto linnas Portugalis. Ta õppis aasta aega Lissaboni ülikoolis kultuuriantropoloogiat ja töötas samal ajal amatöörnäitlejana, kuid kolis seejärel tagasi Portosse filosoofiat õppima. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta erinevates gümnaasiumides õpetajana, kuni sattus Roomas olles keskaegse filosoofia lummusesse. 2004. aastal tuli ta Helsingisse, et keskenduda väitekirja kirjutamisele.

Soome rahvakooli isaks nimetatud Uno Cygnaeus jõudis ülikooliõpinguid alustada Turu Akadeemias enne selle põlengut 1827. aastal. Lõpetades õpingud Helsingis, reisis Cygnaeus papiametis ümber maailma, avardades samas oma arusaamu kasvatusteadustes. Hilisemas eas oli Jyväskylä õpetajateseminari juhil ja rahvakooli üleminspektoril märkimisväärne roll Soome põhihariduse kujundamisel.

Põhja-Ameerika uuringute emeriitprofessor Markku Henriksson on tunnustatud nii siin- kui sealpool ookeani. Ta oli kuni 2014. aastani humanitaarteaduskonna esimese välisrahastusega professuuri, McDonnell Douglas’i õppetooli hoidja. Henrikssonil on ühiskonnateadlase taust, kuid suurema osa oma karjäärist töötas ta humanitaarteaduskonna alla kuuluvas Renvalli instituudis. Tudengeid on Henriksson alati kannustanud välitöid tegema - teadlasel on vaja teada, millised tingimused uuritavas piirkonnas valitsevad.

Otto Wille Kuusinen kuulus Soome 20. sajandi vastuolulisimate isikute hulka – teda on nii karmilt kritiseeritud kui ka imetletud. Olulisim on ehk tema poliitiline roll Soome kodusõjas (1918) ning Talvesõjas n-ö Terijõe valitsuse juhina aastatel 1939–1940, samuti tema töö Soome kommunistliku partei ridades. Kuusinen polnud ainult ideoloog, vaid ka poeet, Jyväskylä lütseumi mitmekülgne talent, kellele nooruspõlves ennustati lausa professoriametit.

”Kahe halva vahel valin alati selle, mida ma ei ole varem proovinud”. See Mae Westi ütlus iseloomustab ka Kirsti Mannineni. Tema uurimisobjektideks on muuhulgas olnud Akadeemiline Karjala Selts, följetonid ning naistele mõeldud ajaviide, ise on ta kirjutanud nii kirjanduskriitikat, teadusraamatuid, kriminaalromaane, romaane, laste- ja noorteraamatuid kui ka telesarju. Praegu on tema huviobjektiks muusikal.

Alice Martin õppis ülikoolis kasulikke aineid nagu muinasinglise keelt ja meetrikat. Õpingutes tekkis pikaks ajaks paus, kui Martin asus tööle kirjastusse WSOY: esmalt tõlkijana, seejärel tõlkeilukirjanduse toimetajana. Kümme aastat kestnud Shakespeare’i näidendite uustõlgete toimetamise ajal kujunes Shakespeare’ist Martini elus tähtis osa.

Rahvavalgustaja ning liberaalse mõtlejana tuntud Zachris Castrén õppis 19. sajandi lõpupoolel Helsingi ülikoolis religioonifilosoofiat ja eetikat. Üliõpilaskonna esimehena tegutsenud Castrén kirjutas ajalehtedes Päivälehti ja Valvoja. Ülikoolis peeti teda hinnatud õpetajaks ja kolleegiks. 1909. aastal Noorsoomlaste partei rahvasaadikuks valitud Castrén töötas oma elu viimastel aastatel Helsingi soomekeelse rahvaülikooli juhina. Rahvaülikooli liikumise hingeks nimetatud Castrén lõi liikumisele akadeemilise põhja.

Oma tee leidmine pole lihtne, kuid see on kõige olulisem, leiab Olli Vänskä. Magistritöö jäi tegemata, sest muusika viis laia maailma ning uudishimulik iseloom ajakirjandusse. Oma töös ajakirjaniku ja viiuldajana püüab Vänskä leida tasakaalu metallmuusika ja IT-maailma vahel.

Oma teostes ühiskondlikke ja isikupsühholoogilisi teemasid käsitlenud Maila Talviot tuntakse peale sünge kirjutusstiili ka suurepärase kõnepidajana. Vastukaaluks surma ja melanhooliat käsitlevatele teostele sisaldasid Talvio kõned optimistlikumat eluvaadet ja usku edasiminekusse. Üliõpilaskorporatsioonis Satakunta aktiivselt tegutsenud Talviot tunnustati 1950. aastal Helsingi ülikooli filosoofiadoktori tiitliga.

Gunnar Suolahti on Soome kultuurilis-ajaloolise uurimissuuna looja, keda iseloomustab põhjalikkus teadustöös ja mahukate ainestike kasutamine. Iseäranis Soome preesterkonna uuringuis lõi Suolahti pisidetailide kaudu pildi laiemast tervikust. Lisaks professoriametile tegutses Suolahti üliõpilaskorporatsioonis ja teadusühingute juhatustes.

Olavi Paavolaist peetakse Soome kultuurielu üheks vastuolulisimaks tegelaseks. Noorusaastatel kirjanikerühmituses „Tulekandjad“ tegutsenud kirjanik, esseist ja kriitik oli aastaid äärmuslike aadete kuulutaja. Teda võlusid ühelt poolt karjala traditsioon ja maastikud, teisalt aga lummasid maailmas rännanud kosmopoliiti kaasaegsed teemad futurismist fašismini.

Teatriteaduse õpingud aitasid Viljami Puustinenil leida tee kirjutamiskunstini. Muusikatoimetajana tuntud Puustinen on avaldanud kolm rokkmuusika ajalugu käsitlevat teost. Oma järgmises raamatus sukeldub ta Soome 19. sajandi lõpu kultuuriajalukku.

Esteetika oli mitmekülgse innovaatori jaoks suurepärane peaeriala, kuigi Laura-Maija Hero ei teadnud veel esteetikat õppides, kes temast lõpuks saab. Ta oli siiski sügavalt huvitunud visuaalsest maailmast, loovusest ja innovatiivusest ning inimesest kui sotsiaalsest maailmaasukast. Tagantjärele on Hero mõistnud, et esteetika koos erinevate kõrvalerialade ja täiendavate õpingutega turunduses ja tehnoloogias oli geniaalne valik.

Erja Tenhonen-Lightfoot on suulise tõlke õppejõud. Ta on tegutsenud tõlgina pikka aega kõikides suulise tõlke valdkondades, eriti aga konverentsitõlgina. Tenhonen-Lightfoot rõõmustab selle üle, kui tema õpilased omandavad head tõlgi tööoskused ning on oma töös edukad. Automaatsetes tõlkevahendites näeb ta riskide kõrval ka palju võimalusi.

Liisa Savunen õppis ajalugu ja kirjutas väitekirja antiikajaloost. Teadlast temast siiski ei saanud, Savunen jätkas teaduse administreerimise, teadus- ja kõrgkoolipoliitika ning kultuuri vallas. Mitmekülgne humanitaarharidus tuleb administreerimistöös kasuks.

Soome Kultuurirahastu juhatuses karjääri teinud klassikalise filoloogia doktor Paavo Hohti tõstab esile üldharivat humanitaarharidust ning hoiatab valdkonna uurimise instrumentaalseks muutumise eest. Oma elu kunsti ja teaduse edendamisele pühendanud Hohtile teevad muret teadustöö finantseerimise arengusuunad. Kaisa-raamatukogust vaimustunud professor peab pärast sihtasutuses veedetud aastaid Helsingi ülikooli ikka veel oma vaimseks koduks.

Pea saja-aastaseks elanud Tyyni Tuulio jõudis kuus aastakümmet tegutseda nii kirjaniku, tõlkija kui ka teadlasena. Lisaks tegeles ta kultuurielu usaldusülesannetega, mis võimaldasid tal kaasa rääkida võrdväärsusküsimustes. Elujaatav maailmavaade ja kirjutamiskirg andsid Tuuliole võimaluse käsitleda raamatutes tema jaoks olulisi teemasid.

Oiva Tuulio kuulus Soome esimeste hispaania filoloogide hulka. Ta alustas hispaania keele ja kirjanduse tutvustamist Soomes ka laiemale avalikkusele. Tuulio oli üks esimesi, kes korraldas praktilise hispaania keele kursusi Helsingi ülikoolis. Professori ja üliõpilaskorporatsiooni Satakunta inspektorina osales ta tudengite kultuurikasvatuses ka väljaspool loengusaale.

Muusikateaduste dotsendi Toivo Haapaneni karjäär muusikateadlase, dirigendi ja Soome rahvusringhäälingu Yleisradio muusikajuhina tipnes muusikateaduste erakorralise professuuriga Helsingi ülikoolis. Lisaks teadussaavutustele oli ta ka rahvusringhäälingu sümfooniaorkestri kauaaegne peadirigent.

Emeriitprofessor Jaakko Frösén alustas uurimistööd keeleteaduse meetoditest. Tema rahvusvaheline karjäär sai alguse papüürusuuringutest ning jätkus arheoloogiliste väljakaevamistega Egiptusest Petrani. Ateena instituudi töörühm uuris omakorda hellenistlikku ajajärku. Väljaspool akadeemilist maailma tuntakse Fröséni tema arvukate populaarteaduslike kirjutiste, ettekannete, näituste, intervjuude ja idapoolseid Vahemere maid tutvustavate väljaannete kaudu.

Leevi Madetoja tõusis tagasihoidlikest tingimustest Soome muusikamaailma suurmeheks. Temast sai esimesi tähelepanuväärseid Soome heliloojaid, kelle loomingut mõjutas oluliselt prantsuse stiil. Madetoja ooperit ”Põhjalased” on koguni nimetatud Soome kõigi aegade parimaks. Madetoja oli oma sugupõlve väljapaistvaim soome sümfoonik.

Maria-Liisa Nevala sõnul on ta elanud kunstile ja kunstist. Esmalt ülikoolis kirjandusõpingud, seejärel kirjanduse uurimine ja õpetamine ning lõpuks kirjandus teatrilaval. Rahvusvahelised kontaktid ja töötamine välismaal on lisanud Nevala elule vürtsi. Tema töö on alati olnud seotud ka usaldusülesannetega.

Tuija Wahlroosi ametialane identiteet on seotud Gallen-Kallela muuseumi ja maalikunstnik Akseli Gallen-Kallelaga. Kuigi ühe isiku elutööga tegelemine võib kõlada piiratult, peab Wahloos ise oma töökeskkonda erakordselt rikastavaks.

Cecilia af Forselles tegutseb erinevates teadusseltsides ja institutsioonide usaldusüksustes. Soome Kirjanduse Seltsi (Suomalaisen Kirjallisuuden Seura) raamatukogu juhatajana jälgib ta infoühiskonna, infovahetuse ja teadustöö arenemist ning muutumist. Kunstist ja loodusest vaimustuva teadlasena liigub ta interdistsiplinaarsetes valdkondades, olles eriti huvitatud keskkonnaajaloost, kultuuriuuringutest ning kultuuri-, mõtte- ja teadusajaloost.

Jan-Ola Östman on põhjamaade keelte professor, kes võtab liigagi paljudest asjadest osa. Tal on alati uusi, sageli riskantseid, vahel võimatuidki ideid. Ka lootusetu potentsiaaliga ideedele tuleb anda võimalus! Need on alati nurga taga ootamas, et keegi need vääraks tunnistaks. Östmani moto on: mõistmine on meie eesmärk, tõeni ei jõua me kunagi, kuid peame pidevalt selle poole püüdlema.

Tommi Salomaa on muusika-, audio- ja IT-ala ettevõtja, digitaalaja häälekäsitööline. Temas on suur osa muusikut-kunstnikku ning näpuotsatäis nohikut, kuid ta on läbi ja lõhki humanitaar. Ise võiks ta end iseloomustada ka igavese üliõpilasena, kelle magistritöö jäi omal ajal pooleli - neli bändi, päevatöö ning muusikaäride arendamine võtsid kogu energia.

Martti Pärssinen on laia haardega Ladina-Ameerika uuringute professor, kes on rahvusvahelist tunnustust kogunud eriteadmistega Andide ja Amazonase kultuuride kohta. Tema uurimisreiside kõige väärtuslikumaks osaks on olnud kohtumised erinevate inimestega. Ta on võinud hommikul ärgata savimajakeses, kuid söönud õhtust näiteks ministri või presidendi lauas.

Dotsent Kai Häggmani on nimetatud Soome trükiajaloo tähelepanuväärseimaks asjatundjaks. Ta on kirjutanud 2000. aastatel viis massiivset uurimust raamatuloost ja trükikunstist. Lisaks sellele on ta uurinud pereajalugu, metsatööstust ja soome argipäeva. Häggman on uhke selle üle, et on viimased 30 aastat elatanud oma peret akadeemiliste juhutöödega, kirjutades raamatuid.

Etnoloogias doktoriväitekirja kaitsnud Laura Hirvi on oma karjääri jooksul jõudnud täita mitmeid ülesandeid. Praegu tegutseb ta Soome Saksa Instituudi juhina Berliinis. Enne Saksamaale minekut tegeles Hirvi sisserände küsimustega. Oma uurimiskogemust saab ta ära kasutada praeguses tööski - Soome Saksa Instituudi teemaks 2016. aastal on sisseränne ja liikuvus.

Soome esimest kunstiajaloo professorit Johan Jakob Tikkaneni on iseloomustatud kui karismaatilist, intelligentset, ebatavalist ja temperamentset lektorit, kelle õpetus ei tunginud mitte ainult kuulaja meelde, vaid ka südamesse.

Filosoofiaprofessor Johan Jakob Tengströmi interdistsiplinaarset lähenemist oma õppeainele ei osatud tol ajal hinnata. Sellegipoolest on teda nimetatud Soome oma aja parimaks ajaloolaseks. Tengströmi kõige suurem elutöö oli professionaalsete ametnike koolitamine ja teda ennast hiljem varju jätnud fennomaania ehk soome rahvusliikumise eestvedajate kasvatamine.

Professor Sara Negri alma mater on 793-aastane Padova ülikool Itaalias, kus ta 1996. aastal enne Soome kolimist loogikateemalist doktoriväitekirja kaitses. Negri uurimused tõestusteoorias loovad silla filosoofilise loogika normatiivse, deskriptiivse ja deduktiivse aspekti vahele.

Pirjo Kukkonen on Helsingi ülikooli esimene rootsi keele kirjaliku tõlke professor. Ta on semiootik ja tõlkimise uurija soome keele, soome-ugri ja põhjamaade keelte ja kirjanduse osakonnas, vastutades Soome riigikeelte soome ja rootsi ning põhjamaade keelte tõlke õpetuse ja uurimise eest. Semiootikuna liigub ta märkide ja tähenduste keelemängudes ja uurib seda, kuidas tähendus sünnib ning kuidas erinevaid maailmu tõlgitakse.

Põlluharijate poeg Matthias Akiander tegi eduka akadeemilise karjääri akadeemilist kraadi omandamata. Akianderist sai ülikooli vene keele ja kirjanduse professor ning hinnatud ajaloolane ja keelemees. Ta uuris muuhulgas Soome idapoolset piiskopkonda ja usulisi liikumisi. Akiander arendas ka koolides ja kirikutes räägitavat soome keelt, kirjutas õpikuid ja korrigeeris tõlketekste.

Mikael Reuter on keeleteadlane, keelehooldaja, tõlkija, Põhjamaade keelte uurija ja seltsiaktivist. Ta on töötanud eeskätt selle nimel, et rootsi keel säiliks Soomes täieõigusliku rootsi keele variandina, mida võib kasutada kõigis ühiskondlikes toimingutes. Reuter näeb rootsi keelt olulise aknana Rootsi ja teistesse Põhjamaadesse.

Juha Matti Henriksson õppis inseneriks ning töötas tootmise juhtimise süsteemidega. Majanduslanguse perioodil otsustas ta ala vahetada ning siirduda muusikasse, leides oma vaimse kodu Helsingi ülikooli muusikateaduste osakonnast. Lisaks muusikateaduste populariseerimisele juhib Henriksson muusikaarhiivi JAPA, kus paljude õpingute antud kogemusest on vaid abi olnud.

Keskkooli kutsenõustaja hinnangul sobinuks Terttu Nevalainen kõige paremini suurtalu perenaiseks. Seda temast siiski ei saanud – Kainuus oli suurtalusid vähe – , kuid teadusele spetsialiseerunud tippüksuse rohkem kui kümne aasta pikkumine juhtimine on inglise keele professorilt siiski teatud eeldusi nõudnud.

Soome Kultuurirahastu kõrgeim volinik, professor Antti Arjava on klassikaline filoloog, kes on uurinud antiikaja naise positsiooni ning avaldanud Jordaania Petrast leitud söestunud papüüruseid. Poolelijäänud õpingud Helsingi kaubanduskõrgkoolis annavad piisava kompetentsi, et vastutada Kultuurirahastu miljardiomandi eest. Lisaks ladina ja muinaskreeka keelele uurib Arjava vabal ajal linde.

Karita Laisi on aktiivne humanitaar, seltsitegelane, maailmaparandaja ning ametnik. Ta usub aktiivsesse kodakondsusesse, mis muudab maailma lähedal ja kaugel. Arengukoostöös osaleja vajab arendamise kogemust rohujuuretasandilt alates. Praegu on Laisi välisministeeriumi teenistuses Palestiina aladel ning mitmed tema kohalikud harrastused nagu näiteks tsirkus ja teater on jäänud hetkeks tagaplaanile.

Esteetikaprofessor Arto Haapala ei huvitu mitte ainult kunstiteostest nende erinevates avaldumisvormides, vaid ka argiilmingute esteetilisest problemaatikast. Ta on Soome Esteetika Seltsi kauaaegne juht ja rahvusvahelise rakendusesteetika instituudi nõuandva koja esimees. Samuti on tal usaldusülesandeid mitmetes rahvusvahelistes organisatsioondes. Haapala usub esteetiliste väärtuste jõusse: need on kesksed tegijad inimeste heaolus ning mängivad olulist rolli ka meie elukeskkonda puudutavates otsustes.

Professor H. K. Riikonen kuulub nende humanitaaralade teadlaste hulka, kelle jaoks kitsas spetsialiseerumine on võõras. Tema uurimisvaldkonnad hõlmavad antiigi traditsioone, soome keelde tõlkimise ajalugu, mõningaid olulisemaid Soome ja välismaa kirjanikke ning õppimise ajalugu. Oma kirjalikuks peatööks peab ta siiski laialdast kirjavahetust kolleegide ja sõpradega: neist on praeguseks avaldatud kooli- ja ülikooliaastate kirjavahetus professor Eero Tarastiga ajavahemikult 1961–1976.

Mikko Tolonen on mõtte- ja filosoofia ajaloo uurija, kes on veetnud osa oma elust mõeldes, miks isiklikud pahed põhjustavad muuhulgas ka ühist heaolu. Järeldoktorantuuri ajal tärkas Tolonenis huvi modernsete andmetöötlusmeetodite kasutamise vastu ajaloouuringutes. Hilisemal ajal on ta sattunud sõltuvusse digitaalsetest inimteadustest.

Kirsti Simonsuuri on teadlane, kirjanik, poeet ja tõlkija, kelle karjäär ja kired on ühtviisi nii rahvusvahelised kui kodumaised. Poole oma elust on ta elanud laias maailmas antiikkirjandust uurides. Simonsuurit tuntakse ka mitmete William Shakespeare´i ja Virginia Woolfi teoste tõlkijana.

Helsingi ülikooli joonistusosakond (Piirustuslaitos) on Soome vanim kunstiõpet andev avalik õppeasutus. Joonistusosakond on humanitaarteaduskonna üks osa ning see on kuulunud ülikooli juurde alates 1707. aastast. Siin on õppinud või õpetanud mitmed Soome silmapaistvad kunstikud. Siinsesse esitlusse oleme joonistusosakonda esindama valinud neist kolm: Magnus von Wright, Eero Järnefelt ja Albert Edelfelt.

Võrdväärsus on kirg, mille Tapio Bergholm on suutnud hästi ühendada oma tööga ajaloouurijana. Probleemina on ta kokku puutunud sellega, et segaste ning vastuoluliste sündmuste selge ja mõistetav kirjeldamine teeb tõelisusele sageli teenimatut ülekohut. Praegu töötab Bergholm Soome Ametiühingute Keskliidus eriuurijana võrdväärsuse küsimustes.

Hiina kirjanduse tõlkija püüab leida tasakaalu kahe kultuuri ja kahe kirjaliku traditsiooni vahel ning soovib, et ka lugejad näeksid võõra ja eksootilise pealispinna taha.

Helsingi ülikoolis germaani filoloogia professorina töötanud Irma Hyvärinen naudib emeriidina vaba ajagraafikuga teadustöö tegemist. Õppeülesannetest oli talle kõige meeldivam üliõpilastööde juhendamine. Mitmed üliõpilased ongi Hyvärise abil oma uurimustele lõpliku vormi andnud. Hyvärineni pensioniaastate projekt on saksa keele komplekssete liitstruktuuride uurimine.

Ilkka Herlinile tähendab humanism osalemist. Tema meelest ei peaks humanitaar jääma kõrvaltvaatajaks, vaid julgesti kaasa lööma. Oma öeldu on ta ise teoks teinud nii ajaloouurijana kui ka ärimaailmas tegutsedes. Kõige paremini kogeb Herlin osalemist ning ühiskonnale oma panuse andmist Läänemere kaitsetöö ning põllumajanduse kaudu.

Jan Lindström on põhjamaade keelte asjatundja, kes on spetsialiseerunud rootsi ja soomerootsi keele uurimisele. Põhiliselt on ta uurinud suhtluslingvistikat ehk seda, kuidas toimib keel sotsiaalses interaktsioonis. Õpingute ajal polnud Lindströmil ülikoolikarjäärist mingisugust ettekujutust. Kui oma uurimust nõudvad kursusid tundusid rohkem pakkuvat, leidis ta end peagi akadeemiliselt teelt. Praegu on Lindström põhjamaade keelte professor.

Leena-Maija Rossi on soo ja visuaalse kultuuri uurija, kes töötab New Yorgi Soome Kultuuriinstituudi juhatajana. Enne maailma minekut töötas ta kaua õpetajana Helsingi ülikoolis, kes ei kartnud feministina võtta osa ühiskondlikest diskussioonidest. New Yorgis tegeleb Rossi kultuuritöö kõrval ka uurimisega ning unistab tagasipöördumisest õpetamise juurde.

Karo Hämäläinen valdab ühtviisi nii numbreid kui ka tähti. Kirjandusteadlasest sai börsikommentaator, kes hakkas kirjutama romaane. Avaldatu nimekiri ongi juba pikk ja lugejateks on lapsed, noored ja täiskasvanud. Kirjanduslehe Parnasso vastutava toimetajana juhib Hämäläinen Soome tähelepanuväärseima kirjandusele spetsialiseerunud ajakirja väljaandmist.

Dotsent Pirjo Kristiina Virtanen on uurinud pikka aega Amazonase põlisrahvaid. Ta on üks 2015. aasta sügisel algava põlisrahvaste uurimise programmi Alkuperäiskansatutkimus-ohjelma) asutajaliikmetest. Kõrvaleriala moodulite eesmärk on ületada traditsioonilised teadusvaldkonnad. Programm põhineb põlisrahvaste oma keeltel ja arusaamadel. Virtanen soovib, et kultuuriuuringute mõju heaolule ja majandusele oleks rohkem tunnustatud.

Inglise keele professor Pertti Hietaranta tahab oma uurimisprojektides välja selgitada, miks vääritimõistmised üldse tekivad – seda eriti tõlketekstide, kuid aeg-ajalt ka muude tekstide puhul. Kui jätta välja inimese tegevust mõjutavad välised tegurid, jääb fookusesse inimese teadvuse analüüsivõime. Sellele on omane teksti tõlgendamine eelkõige oma kogemuste põhjal ning mõnikord ehk põhjendamatugi kalduvus toetuda oma intuitsioonile analüütilisuse arvel.

Kui kirjanik Märta Tikkanen kirjutas oma maailmakuulsa teose „Meest ei vägistata“ (Miestä ei voi raiskata), tungiti talle tänaval kallale. Rootsikeelse rahvaülikooli rektorina 1970. aastail pidas ta oma suurimad võitlused poliitika asemel feminismis.

Marcus Hjulhammar on Läänemere merearheoloogia professor. Teda võlub valdkonna mitmekesisus eri uurimiskeskkondade ning ajaperioodide näol. Ta on paljude teadusühingute liige ning töötab merekultuuripärandi säilimise eest. Hjulhammar mäletab, kuidas üliõpilased ja instituudi töötajad võtsid teda soojalt vastu juba tema esimesel tööpäeval Helsingi ülikoolis.

Jakke Holvas on rahvusringhäälingu YLE raadiohääl, filosoof, kirjanik ja klassikateoste suurtarbija. Holvasest pidi saama president, kuid sai telenägu ja presidendi intervjueerija. Majandusfilosoofilistel teemadel mõtisklev Holvas kasutab vaba aega oma lastega veetmiseks ning Helsingis koha püüdmiseks.

Lari Kotilainen on soome keele n-ö „kõigetegija“. Ta on tegelenud soome keelega ülikooli kõikides uurimis- ja õppeülesannetes, nii soome keelt emakeelena kõnelevate kui ka võõrkeelsete soome keele õppijatega. Ülikoolis õpetamine on talle tuttav ka lääne- ja idapoolsetest naabermaadest. Väljaspool ülikooli on Kotilainen teaduse populariseerija, õpikute autor ning Jytäjyrsijä-nimelise lastele suunatud rokkbändi muusik.

Gabriel Sandu on teoreetilise filosoofia professor. Pärast majandusteaduste õpinguid Rumeenias tuli Sandu 1978. aastal Soome ja alustas Helsingi ülikoolis teoreetilise filosoofia õppimist. Sandu vaimustus filosoofilisest loogikast ning ratsionaalsest mõtlemisest ja tegevusest, mida ta püüab mõista loogika ja mänguteooria abil.

Teadusuuringu „Kõikide perede Soome“ projektijuht Anna Moring soovib teha Soomest erinevatele peredele parema koha. Soouuringute õpingud on talle selle eesmärgi saavutamiseks andnud hea põhja. Moringi väitekiri käsitles vikerkaareperede positsiooni ühiskonnas.

Hanna Nurminen. Väitekirja ei sündinud, kuid kogunes erinevaid ameteid kunsti- ja kultuurivallast. Juhuse läbi oma praegusele alale sattunud Nurminen on tegutsenud kultuurisekretäri, kultuuriürituste produtsendi ning loovinimeste residentsi tegevdirektorina. Sihtasutuses Kone (sm Koneen säätiö) 35 aastat tagasi osalise tööajaga ning assistendi ülesannetes alustanud Nurminenist on nüüdseks saanud selle juhatuse esimees.

Leo Mechelini tuntakse eelkõige Soome autonoomia pooldajana. Ta oli aktiivne maapäeva (Valtiopäivät) esindaja ja jätkas tegevust ka parlamendis (Eduskunta). Esialgu õppis Mechelin ülikoolis esteetikat ja kirjandust, hiljem aga võttis peaerialaks õigusteaduse, milles pidas ka professoriametit. Soome majandustingimuste parandamisest huvitunud Mechelin arendas muuhulgas maksukogumissüsteemi ja talvist mereliiklust.

Sirpa Seppälä on keeleala ettevõtja, kes teeb suulist ja kirjalikku tõlget, õpetab ja annab nõu. Kõige meelsamini istuks ta päevade kaupa ametikeele tõlgina kohtusaalis, kuid keelespetsialistil tuleb elatist teenida erinevate tegevusharudega. Keeleoskuse kõrval tõstab Seppälä esile kultuuritundmist - see teeb humanitaarist hinnatud inimese igal alal.

Adolf Ivar Arwidsson oli luuletaja, ajaloolane ja raamatukoguhoidja. Arwidsson sai tuntuks oma poliitiliste kirjutiste poolest, mille tõttu vallandati ta ülikoolist ja mis sundisid teda minema maapakku Rootsi. Sageli temale omistatud lauset „Rootslased me pole, venelasteks saada me ei taha, olgem siis soomlased“ ei ole Arwidsson tegelikult kunagi öelnud ega kirjutanud.

Aleksi Neuvonen tahab mõjutada ühiskonda ja teha muudatusi tuleviku heaks. Teoreetilise filosoofia magister ei rahuldu teoretiseerimisega, vaid tahab rääkida ja tegutseda – uurida ja ellu viia. Neuvonen usub koostöösse, uudishimusse, lugemisse ja mõtlemisse.

Jakov Grot oli vene rahvusest ametnik, teadlane ja professor, kelle pikk elutöö seisnes vene ja soome kultuuri vahendamises. Grot edendas soome ja põhjamaade kultuuri Venemaal ning vene keelt ja kultuuri Soomes. Tema rajatud on ka Slaavi raamatukogu Soome Rahvusraamatukogus (Kansalliskirjasto). Grotist sai oma aja juhtiv autoriteet vene keele küsimustes.

Soome ja Põhjamaade ajaloo järeldoktor Sakari Siltala on uurinud majandust ja kapitalismi Soome ettevõtete kaudu. Uurimisobjektideks on olnud kooperatiivne tegevus, metsatööstus, kaubandus ja ajakirjandus. Lisaks tegutseb Siltala kirjastustoimetajana kirjastuses Siltala, kus tema hallata on ka rahvusvahelised müügiõigused.

Lugemine, kirjutamine ja õpetamine on püha kolmainsus, millele Helena Ruuska on pühendanud kogu oma elu. Kust lõpeb töö ja algab harrastus, sel teemal ta ei spekuleeri. Olenevalt olukorrast on Ruuska emakeele ja kirjanduse lektor, õpikute autor, kriitik, kirjandusteadlane ja elulugude kirjutaja. Oma töökohti ja ameteidki on ta vahetanud vastavalt meeldimisele ja juhusele, kuid raamatutel, kirjutamisel ja õpetamisel on neis alati olnud oma roll.

Knut Tallqvist oli assürioloogiale spetsialiseerunud kirjandusprofessor. Oma mitmekülgse ja laialdase teadustöö kaudu mõjutas ta otsustavalt oma ala arengut Soomes ning tutvustas seda populaarteaduslikus võtmes ka laiemale avalikkusele. Tallqvist veetis mitu aastat Vahemere idapoolses piirkonnas. Oma reisist ja tähelepanekutest rääkis ta oma kihlatuga peetud kirjavahetuses, mis hiljem toimetatud kujul ka avaldati.

Arvi Lind, keda peetakse Soome usaldusväärseimaks uudisteankruks, õppis soome kirjandust ja keelt, kuni ajakirjandus teda endasse haaras. Armastus keele vastu on säilinud aga kogu elu ning teinud temast populaarse keelehooldaja.

Pekka Tarkka on kirjanduskriitik ja -teadlane. Oma pikaajalise tegevuse jooksul ajalehtede kultuurikülgedel on ta tõdenud, et kirjandusteadlane ja ajaleht vajavad teineteist. Tarkka hinnangul on kirjanduskriitiku ülesandeks ennekõike lugejate juhatamine uute autorite ja teoste juurde. Ülikooliaegadest mäletab Tarkka erilise soojusega Soome kirjanduse praktikumikursuseid, mida alguses peeti.

Erkki Salmenhaara oli Soome üks 20. sajandi teise poole tähelepanuväärsemaid muusikateadlasi ja heliloojaid. Muusikateaduste professorina jõudis ta oma rohkem kui 30 aastat kestnud karjääri jooksul tegeleda nii muusikaajaloo kui ka -teooriaga. Eriti mäletatakse teda Jean Sibeliuse ja Leevi Madetoja biograafiate kirjutajana. Heliloojana oli Salmenhaara mitmekülgne: tema repertuaari kuulusid nii koori-, klaveri-, kammer- ja elektronmuusika kui ka ooper ja sümfoonia.

Jörn Donneri karjäär on mitmekesine ja teda tuntakse nii režissööri kui ka produtsendina, rahvasaadiku, Euroopa parlamendi endise liikme ja diplomaadina. Ta on haritlane, kelle harrastuseks on maailm. Ennekõike on Donner siiski kirjanik.

Emil Nervander oli eeskätt keskaja maalikunsti uurija. Ta oli Soome muinasmälestiste seltsi (Suomen Muinaismuistoyhdistys) üks asutajatest ja võttis osa keskaja kunstiajaloo materjalide dokumenteerimisest. Nervanderil oli märkimisväärne roll ka kirikukunsti restaureerimisel, kuigi tema töömeetodeid kritiseeriti juba tema eluajal. Lisaks töötas Nervander ajakirjaniku ja kirjanikuna.

Arja Suominen õppis 1970. aastail tollases ajaloo-keeleteaduskonnas erinevaid aineid, kuid tegi kõrvalhüppeid ka muudesse teaduskondadesse. Tema elu on olnud täis õnnelikke juhuseid, milleks ta on enda sõnul olnud valmis just tänu ülikoolile. Olles töötanud kolmkümmend aastat kommunikatsioonialal, unistab Suominen sellest, et tal säiliks veel kaua nälg elu, teadmiste ja kogemuste järele.

Onni Okkonen oli 1920.–1930. aastatel Soome kultuuriringkondades üks tähelepanuväärsemaid isikuid. Ta kirjutas maailma kultuuriajaloost arvukalt populaarteaduslikke teoseid ja püüdis iseseisvunud Soomele leida Euroopast kultuurilise keskkonna ja identiteedi.

Timo Eränkö on pikaaegne näitleja, stsenarist ja muusik. Tema karjäär sai alguse Üliõpilasteatrist, jätkus tänavaorkestris ning on viinud tuhandete esinemisteni. Eränkö kirjutab sõnumirikast ja provokatiivset muusikat ja näidendeid. Teda tuntakse ennekõike ansambli Lapinlahden Linnut asutajaliikmena.

Hanna Lehti-Eklund on põhjamaade keelte professor, kellele on südamelähedane rootsi keele õppimine ja uurimine. Teda huvitavad ka väikesed tähtsad sõnad nagu ”nå” ja ”att” ning nende roll varasemas ja praeguses keelekasutuses. Aastatel 2014-2017 töötab Hanna Lehti-Eklund soome keele, soome-ugri ja põhjamaade keelte ja kirjanduse instituudi juhatajana.

Matti Hirvola on töötanud ministrite erinõuniku, pressiesindaja ning suhtekorraldustöö tegijana. Oma karjääri jooksul on Hirvola olnud Euroopa Liidu ajalooliste hetkede tunnistajaks ning õpetanud Soome ettevõtetele ühiskondliku oskusteabe olulisust. Huvi klassikalise hariduse ja antiikmaailma vastu on vabal ajal viinud teda ajalooliste sündmustega seotud kohtadesse Troojast Mükeeneni.

Jenny af Forselles kuulus Soome esimeste naisdoktorite ja -rahvasaadikute hulka. Tema peamised kired olid õpetajatöö ning naiste positsiooni ja sotsiaaltöö parandamine. Af Forsellesel oli tähelepanuväärne roll Mannerheimi Lastekaitseliidu (Mannerheimin Lastensuojeluliitto) tegevuses, naisküsimusi edendas ta muuhulgas ka Soome Akadeemiliselt Haritud Naiste Liidu (Suomen Akateemisesti Sivistyneitten Naisten Liitto) esimese esimehena.

Ulla Tiililä on ametikeele spetsialist. Ta korraldab ametkondades koolitusi ja konsultatsioone, kuid tegutseb kulisside taga ka haldusarenduse valdkonnas. Uusi, sageli innovaatilisi suundi oma töösse leiab Tiililä nii enda teadustööst kui ka erinevate erialade lõputööde juhendamistest.

Mika Huovinen andis endale pärast üliõpilasseltsi 30aastase ajaloo ülevaate koostamist lubaduse, et see oli tema elu viimane tähtaeg. Niimoodi siiski ei läinud - tema praegusel graafilise projekteerimise bürool on aastas mitusada tähtaega. Huovineni sõnul on eduka äritegevuse aluseks lisaks enda professionaalsusele ja kogemusele lai sõprusringkond, mis on jäänud pärandusena tudengiaastatest.

Rahvusringhäälingu YLE hommikutelevisooni saatejuht, kes unesegaselt kujutab ette, et kõik on kõigile kergesti selgitatav ja lausa arusaadav, kui selleks tahtmist leidub. Ta on veendunud, et humanitaartaust loob põhja laiale silmaringile ning parimad eeldused ajakirjandusvallas töötamiseks, andes ühtlasi piisava tagasihoidlikkusega mõista, et kõige olulisemad on teema ja interjueeritav, mitte intervjueerija enda isik.

Professor Jooseppi Julius Mikkola oli mitmekülgne keeleteadlane ja rahvusmeelne kultuuritegelane, fennomaan. Oma pikkadel uurimisretkedel tutvus ta paljude keelerühmadega ning spetsialiseerus slaavi filoloogiale. Omal ajal kuulus Mikkola valdkonna rahvusvahelisse eliiti. Ta oli sütitav lektor, kelle kodu oli kirjanike, teadlaste ja tudengite kohtumispaik.

Uno Lindelöf oli Helsingi ülikooli esimene inglise filoloogia professor ning hinnatud õpetaja ja teadlane. Rootsi Rahvapartei (Ruotsalainen Kansanpuolue) rahvasaadiku ja Helsingi linnavolikogu liikmena edendas ta hariduse ja kultuuri positsiooni Soome ühiskonnas. Lisaks tegutses Lindelöf rohkem kui 30 aastat gümnaasiumide riigieksamite komisjonis (Ylioppilastutkintolautakunta).

Jussi Niinistöt kannustas ülikooliõpinguteks, väitekirja kirjutamiseks ja teadustööks akadeemiline vabadus. Teadustöö jäi aga kõrvale, kui tal avanes võimalus osaleda poliitikas. Niinistö jälgib praegugi Soome ajaloouurimuse suundi. Lõõgastudes meeldib Niinistöle kuulata oma vanaaegsest raadiost soovilugude saadet „Lauantain toivotut levyt“.

Julio Reuter oli Soome esimene rahvusvaheliselt tuntud sanskriti keele spetsialist, kes mõjutas laialdaselt 20. sajandi alguse soome keeleteadust. Tal oli keskne roll venestamisvastases salaorganisatsioonis Kagaali ning ta osales delegatsioonis, mis taotles tunnustust iseseisvale Soomele.

Helsingin Sanomate toimetaja Kimmo Oksanen tahab olla väikese ja hea poolt. Ta on kirjutanud arvukalt artikleid linnakultuuri ja sotsiaalse tõrjutuse, aga ka mustlaskerjuste teemadel, kelle heaolu nimel on ta meedias häälekalt sõna võtnud. Soome keel, mida Oksanen alguses ülikoolis õppima hakkas, ei olnud talle õige eriala, kuid humanitaarteadustest leidis ta enda jaoks palju muud huvipakkuvat ja rikastavat.

Mõeldes sellele, mida oma õpingupaketiga peale hakata – sellesse kuulusid inglise filoloogia, riigiteadused, informaatika ja kirjandusteadus –, sai Anita Lehikoinen julgustust oma õpetajalt: leida ehk selline töö, mida Soomes on vaid üks. Nii läkski. Lehikoinen on haridus- ja kultuuriministeeriumi kantsler. Ta on töötanud kõrgharidus- ja teaduspoliitika valdkonnas alates 1989. aastast.

Lauri Järvilehto on metafüüsiline uurimisreisija, maailma salapolitsei ja Sherlock Holmes’i fänn. Tema kirg on arendada ja välja töötada uusi lahendusi, mis suurendavad inimeste heaolu kogu maailmas. Järvilehto on tegutsenud teadlase, kirjaniku, ettevõtja ja muusikuna. Viimasel ajal on Järvilehto töötanud eriti õppimise ja kooliuuenduste valdkonnas.

Juhani Lindholm on tõlkija ja toimetaja. Aktiivne tegutsemine üliõpilasorganisatsioonis ja õiged kõrvalerialavalikud viisid ta alguses ajakirjandusse. Lindholm on tõlkinud mitmeid klassikaks saanud teoseid ning tegutsenud kirjaliku kultuuri alal muuhulgas Eino Leino Seltsis. Ta korraldab üle aasta toimuvat Lahti rahvusvahelist kirjanike kokkutulekut, mis on ühtlasi üks Soome kirjanduse rahvusvahelistumise nurgakive.

Ilona Herlin on keeleteadlane, kellele soome keele grammatika uurimine tähendab eelkõige tähenduse uurimist. Teadustöö kaudu on ta leidnud enda valdkonna ökolingvistikast, keele ja ökoloogia vaheliste suhete kaardistamisest. Keeleteaduse kõrval on Herlini kirgedeks intellektuaalsed mõlgutused, sihtasutuse tegevuse arendamine ja interdistsiplinaarsetele hangetele kaasa aitamine.

Auhinnatud toimetajal ja kirjanikul Leif Salménil sai avalikkusest kõrini ning ta lahkus Yleisradiost 1980ndate lõpus. Seejärel keskendus ta Euroopa ajaloost ja eriti Vahemerest kirjutamisele, mis on temale hingeline kodu.

Tommi Uschanov on teaduskirjanik, kolumnist, vestleja ning akadeemilise hariduse populariseerija. Raamatukogude innuka toetaja tõi Helsingi ülikooli lai teostevalik, raamatukogude keskset rolli ülikoolides rõhutab ta praegugi. Karjääri on Uschanov teinud planeerimatult: kas võttes vastu või lükates tagasi talle tehtud pakkumisi.

Iris Schwanck sündis Genfis kakskultuurses ja -keelses peres. Ta on tegelenud rahvusvaheliste küsimustega ja loonud hariduse, ülikoolide ja kultuuride kaudu sildu eri maade ja kultuuride vahele. Romaani keelte instituudist siirdus Schwanck ülikooli valitsusse rahvusvaheliste suhete korraldaja ülesannetesse. CIMOs arendas ta kõrgkoolidevahelist koostööd ja töötas asejuhatajana. Kultuuri juurde pöördus Schwank tagasi siis, kui temast sai Soome Prantsuse instituudi juhataja. Karjääri loomulikuks jätkuks oli Soome kirjanduse teabekeskuse FILI juhataja amet.

Vähemalt Suvi Ahola jaoks on uudishimu voorus. Ilma selleta poleks ta rohkem kui kolmkümmend aastat töötanud ajalehe Helsingin Sanomat toimetajana. Kirest kirjanduse ja kirjutamise vastu on Ahola avaldanud raamatuid ja kirjutanud väitekirja kirjandusringidest. Tema sooviks on õppida kirjutama veelgi paremini veebilugejaskonnale.

Jessica Parland-von Essen on ajaloolane, kohvikuettevõtja ning aktiivne seltsitegelane. Teda huvitavad kirjandus- ja raamatuajalugu, tähenduste teke ja eriti viimasel ajal ka digitaalsed inimteadused. Parland-von Essen usub avatusse, haridusse ja koostöösse ning on arvamusel, et tänapäeva üha digitaalsemas maailmas on pinnast igasugusele uurimistööle.

Soome rahvusmuuseumi peadirektor Elina Anttila on pool oma elust töötanud Muuseumiametis (Museovirasto). Praegu juhib ta Soome Rahvusmuuseumi (Suomen Kansallismuseo) ja selle allmuuseume. Esialgu tahtis ta saada keeleõpetajaks, ent teda haarasid kunstiajalooõpingud. Anttila näeb muuseumiala tulevikus sellisena, kus publikul on senisest suurem roll määratlemisel, mis on muuseumis tegelikult oluline.

Päivi Koivisto-Alanko oli lapsepõlves kirglik fantaasiakirjanduse lugeja, kes tahtis saada keeleajaloolaseks, kuid kellest sai kirjastaja. Doktoriõppest jäi igatsus teaduse järele, unistus sellest, et maailma saaks liigendada keele kaudu. Koivisto-Alanko sõnul on kirjastamine teoorias lihtne, kuid praktikas seostub alaga palju erinevaid väljakutseid.

Õnneks olin ülikoolis enne „uuendusi“. Algus oli kõige raskem, vähemalt minul. Ekslesin erinevate erialade vahel nagu toonane 1960ndate vabadus lubas, nüüd enam ei lubaks. Pensionil on mõnus. Uurimisega võib tegeleda, aga puudub vastutus tulemuste eest. Minu saavutused jäävad õppeaine viljasalve. On suurepärane, et mul oli võimalus sõlmida ülikooliga emeriitleping!

Suzie Thomas õppis esmalt arheoloogiat, kuid spetsialiseerus magistri- ja doktoriõppes kultuuripärimusele. Enne Soome kolimist (2014. a kevadel) töötas Thomas mitmetes Suurbritannia muuseumides ning kultuuripärimusega seotud tugiorganisatsioonides, aga ka kriminoloogiainstituudis. Praegu töötab Thomas Helsingi ülikoolis museoloogia eriala ülikoolilektorina (sm yliopistonlehtori). Elu Helsingis meeldib talle ning ta püüab pisut ka soome keelt õppida.

Pekka Hako on uudishimulik, julge ja otsekohene tuleviku muusikaelu kujundaja. Ta on ka mõjukas rahvusvaheliste sidemete looja. Hako on uurinud soome muusikakultuuri ja -tööstust nii muusikateadlase, folkloristi, kasvatusteadlase kui ka sotsioloogi vaatevinklist. Teadusraamatute ja dokumentaalfilmide kaudu soovib ta jäädvustada meie aja tõlgendusi kultuuriilmingutest.

Tuija Peltomaa on saanud paljudele soomlastele tuttavaks rahvusringhäälingu YLE saate ”Antiikkia, antiikkia” asjatundjana. Ta on mitmekülgne kunstivaldkonna ekspert, kelle karjäär oksjonitel sai alguse ajutise asendajana. Praegu on Peltomaa huvitatud õpetamisest, kuid antiigi ja kunstikogumise maailma pole ta hüljanud. Peltomaa kirjutab kolumne ja annab taiesteostjaile juhtnööre ajakirjas ”Antiikki & Design”.

Jakob Johan Wilhelm Lagus sai tuntuks pidude korraldajana. Ülikooli rektorina sõlmis ta akadeemiliste koosviibimiste ja auavalduste kaudu head suhted keisrikojaga ning parandas ülikooli positsiooni. Laguse panus teaduses nähtub eriti araabia ja pärsia keele grammatikates. Lagus kogus kokku ka Turu akadeemia üliõpilaste matriklid pärast nende hävinemist Turu põlengus.

Muusikateaduste emeriitprofessor Mikko Heiniö on kõige laiemalt soome moodsat kunstimuusikat uurinud muusikateadlane. Lisaks akadeemilisele tööle on tal olnud kaks muudki aastakümnete pikkust tegevust: Heiniö on ka helilooja ning tegutseb usaldusülesannetes muusikainstitutsioonides.

Saila Susiluoto on poeet, kelle loomingus tõuseb esile kunstidevaheline dialoog. Susiluoto õpetab loovkirjutamist, armastab kirjandust ja uusi asju. Tema jaoks on oluline kunsti vabadus, piiride loov ületamine, uudishimu ja hämmastus.

Emeriitprofessor Aili Nenola alustas 1960ndate alguses Turu ülikoolis soome keele ja üldise kirjandusteaduse õpinguid. 1982. aastal valmis rahvaluuleuuringute ja usuteaduste õppeaines tema väitekiri ingeri itkulauludest. Itkulaulud naiste traditsioonina suunasid teda arutlema naise positsiooni üle kultuuris ja ühiskonnas laiemalt. Uusi suundi mõtlemisse tõi Nenola tutvumine feministliku kirjanduse ja uue teadusharu, interdistsiplinaarse ja kriitilise naisuurimusega, mille teerajajaks teda Soomes peetakse. Nenola ülikooli- ja teadustöö sai alguse 1970ndatel, mil Nenola kuulus üliõpilasliikmena Turu ülikooli nõukogusse. 2004. aastal sai Nenolast Helsingi ülikooli humanitaarteaduskonna esimene naisdekaan.

Kati Suurmunne on „tööstuslik“ humanitaar, kel seljataga 30 aastat Soome suurettevõtete kommunikatsioonis. Karjääri jooksul on talle tuttavaks saanud töökojad, ehitamine ja energiatööstus; äritehingud, börsikommunikatsioon ja brändid. Praegu töötab ta Fortumi majanduskommunikatsiooni juhina. Inglise filoloogia on andnud ka selle töö jaoks hea põhja.

Arvid Genetz oli soome-ugri keeleteadlane, kes tegeles soome sugulaskeelte uurimisega. Pärast pikka ja ägedat võitlust sai temast sama valdkonna esimene professor. Poliitikasse Genetz pigem sattus kui läks, kuigi oli läbi ja lõhki soomemeelne. Teda tuntakse ka poeedina, kelle soomestatud kirjanikunimi oli Arvi Jännes.

Kaheaastane Üliõpilaslehe (Ylioppilaslehti) peatoimetaja amet on Antti Pikkaneni jaoks täiuslik. Ta vaimustub kergesti asjadest ja tahab lahkuda enne, kui küllalt saab. Kindel töösuhe teda ei huvita – Pikkanenile meeldivad osalise tööajaga ning segase sisuga tööd. Soome kirjanduse üliõpilane õpib ka soouuringuid ning juhtimist. Toimetajatöös võluvad teda kirjutamine ja ideede genereerimine. Ta usub, et neid oskusi läheb tal vaja ka tulevikus, näiteks turundusega seotud tööülesannetes. Unistustes mõlgub ka San Francisco.

Zacharias Topeliust mäletatakse tänapäeval peamiselt muheda muinasjutuvestja ning laste sõbrana. Vana häbeliku mehe kuvandi taga peitub muudki: ambitsioonikas noor toimetaja, luuletaja, ilukirjanduse katsetaja ning oskuslik ajaloo populariseerija. Tema tähendust Soome ajaloo kuvandi välja kujunemises ei saa kuidagi alahinnata.

Ville Keynäse tööks on ilukirjanduse tõlkimine soome keelde. Viimastel aastatel on ta keskendunud põhiliselt prantsuskeelse kirjanduse soome keelde tõlkimisele. Tema järgmiseks tõlkeks on 2016. a ilmuv Louis Ferdinand Céline´i teos D’un château l’autre (soome keeles ”Linnasta linnaan”, mille annab välja kirjastus Siltala.

Ville Vuorelal on bakalaureusekraad humanitaarteadustes. Ta on tegutsenud õpetaja, tõlkija, tehnilise kirjutaja ja hiljuti ka videomängude arendajana. Ta on ka mitmete raamatute autor ja usub, et humanitaarteadustel ja tööstusel oleks teineteisele palju rohkem anda kui üldiselt arvatakse.

Akadeemik Anna-Leena Siikala on suuliste traditsioonide ja usundite uurija. Tema geograafilises ja ajaloolises mõttes suuri alasid hõlmavad teosed käsitlevad folkloristika, etnograafia ja usundiantropoloogia probleeme. Siikala on teinud välitöid Soomes, Cooki saartel Polüneesias ning Venemaa soome-ugri rahvaste udmurtide, komide ja Siberi handide juures. Tema hinnangul on väikesed institutsioonid ülikoolile sama olulised jõuvarud kui suuredki.

Päevalehe Helsingin Sanomat kirjandustoimetaja Antti Majander ei soovita uskuda kipspäid. Ülikool on õpetanud talle kriitilist lugemist ja enesekindlust.

Markku Envall on kirjandusteadlane ja kirjanik, 1980ndatel ka kirjanduskriitik - teisisõnu kirjandusmees. Helsingi ülikooli humanitaarteaduskond on olnud tema õpikants ja ka ainus tööandja, kelle teenistusest vabanedes on ta tegutsenud kirjanikuna.

Timo Vihavainen töötas aastatel 2002-2015 Helsingi ülikoolis Venemaa uuringute professorina. Tema teaduslikud huvid on suunatud eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloo vastu. Soome ajalugu uurides on ta käsitlenud Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid soomestumise ajajärgul ning soomlaste ja venelaste arusaamu teineteisest. Enne professoriametit töötas ta Soome Peterburi Instituudi juhatajana ja Soome Akadeemia teadlasena. Lisaks kirjatööle on emeriitprofessor Vihavainen tegelenud jalgrattasõidu, purjetamise ja musitseerimisega.

Taru Salminen on Lõuna-Korea tuntuim soomlane. Restoranipidaja, tõlkija ja telenäona tuntud Salminen osaleb jätkuvalt Korea kultuuri ja ühiskonna arendamises. Ta soovib tuua Soome ja Korea kultuuri teineteisele lähemale ja loodab tulevikus kahe maa vahel sujuvamalt töötada.

Esa Saarinen on filosoof, kirjanik, ärikoolitaja ja värvikas kultuuritegelane. Ta on ”kuninganna mees”, nagu ta end meelsasti ise kutsub, viidates abikaasa Pipsa Pallasvesale, ”kaksikute isa” ja ”tavaline sell Hyvinkäält”. Oma ülesandeks peab ta argifilosoofia kaudu parema elu tagamist ehk laiahaardelise, fantaasiarikka ja vaba iseseisva mõtteviisi äratamist kuulajates.

Kirjandusguru Merete Mazzarellal on elav huvi pea kõige vastu. Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor on vaaginud seda, kas temast oleks pidanud saama pigem antropoloog kui kirjandusteadlane. Mazzarella on pidanud loenguid soomerootsi kirjandusest kahel mandril. Ise näeb ta end pigem esseisti kui teadlasena.

Kui Katarina Koskiranta 1980ndate alguses soome-ugri etnoloogiaõpingutega Helsingi ülikoolis alustas, polnud tal aimugi, kuhu see teekond viib ja kes temast saab. Temast sai kõigetegija ”ettevõttes” nimega ülikool ja just humanitaarteaduskonna poolel: sekretär, õpetaja, assistent ja õppekoordinaator neljas eri õppeaines.

Päivi Isosaarel on vedanud töökohtadega, mida ühendavad oma tööd südamega tegevad töötajad ja head juhid. Filosoofiamagistrit sütitab excel ja ta õpib tundma äriseadustikku, kuid armastusest soome keele vastu töötab ta kultuurialal.

Heikki Ojansuu oli soome ja selle sugulaskeelte uurija ning professor. Ta uuris eesti, karjala ja soome keele murdeid, kuid kõige rohkem mäletatakse teda siiski soome nimede ja vana soome kirjakeele uurijana. Ojansuu vastuolulised seisukohad Mikael Agricola emakeele teemadel põhjustasid kaua teaduslikke väitlusi.

Janne Halmkrona võiks olla IT-ala töömesilane, kui teda poleks haaranud muusika. Infotehnoloogiaõpingud asendusid 1990ndate alguses humanitaarteaduskonnaga. Vanemad oli poja muusikalise meisterlikkuse üle rõõmsad ning isa lootis, et see lõpeb organistiametiga, kuid pojast sai hoopis rokkmuusik – ansamblite CMX ja Sapattivuosi kitarrist.

Artturi Kannisto oli soome-ugri keeleteaduse professor. Ta töötas pikalt gümnaasiumide riigieksamite komisjoni (Ylioppilastutkintolautakunta), mitmete teadusühingute ning akadeemiate liikmena. Tema suurim elutöö oli keele- ja rahvateadusliku ainestiku kogumine Lääne-Siberi mansidelt. Kannisto on välja mõelnud ka soome keele kõige pikema teadaoleva sõna.

Robert Kajanus arendas Soome orkestrikultuuri ja tõstis oma helitööde kaudu esile rahvusromantikat. Temast sai rahvusvaheliselt silmapaistev dirigent ja soome helikunsti, eriti Jean Sibeliuse loomingu levitaja. Lisaks töötas Kajanus pea kolmekümne aasta vältel ülikooli muusikaõpetajana. Tänu rahvusvahelistele kontaktidele õnnestus Kajanusel kutsuda 1900. aastate alguses Soome mitmeid virtuoose.

Pehr Evind Svinhufvud on jäänud paljudele soomlastele meelde Mäntsälä ülestõusu mahasuruja ning vankumatu seadusmehena. Svinhufvud oli mitmes mõttes võtmeisik Soome vabanemisel Vene võimu alt, samuti juhtis ta iseseisvat Soome vabariiki esimesel iseseisvusaastal. Tema laialdased teadmised ajaloost ja seaduspügalatest andsid talle hea põhja nii kohtuniku- kui 1930. aastatel ka vabariigi presidendi vastutusrikkaks ametiks.

Jali Wahlsten on Buenos Aireses elav Ibeeria-Ameerika sihtasutuse esindaja ning kultuuritegelane. Hariduselt on ta esteetik. Paljud mäletavad teda Helsingi Jokerite endise jäähokimängija või hiljem Soome Londoni Instituudi kultuurisekretäri, Arteki ja Marimekko agendi või kohvikuteketi Nordic Bakery asutajana Londonis.

Ulla-Maija Forsbergi lummavad sõnad, nende kasutus ja algupära. Teadustööks innustavad teda ennekõike väljasuremisohus ning juba kadunud soome-ugri keeled ja murded ning teisalt kõige uuemad ja dünaamilisemalt arenevad keelevormid. Viimaseks on näiteks stadi släng, Forsbergi ema- (või tegelikult isa)keel, mille etümoloogilise sõnaraamatu kokkupanekuks talle hiljuti ettepanek tehti.

Juha Föhr hakkas võõrkeeli õppima täiskasvanueas. Lisaks saksa ja prantsuse keelele õpib ta parajasti ka itaalia keelt, sest keeled avavad akna eri kultuuridesse. Föhri jaoks pole õppimine mitte vahend, vaid elustiil.

Kristiina Rikman on tõlkinud soome keelde sadu populaarseid muukeelseid teoseid. Alguses ajakirjanikumõtteid mõlgutanud Rikman otsustas pärast ülikoolis korraldatud kursust hakata tõlkijaks ja seda tööd teeb ta senini. Rikmani tööpõld on lai - aastate jooksul on ta tõlkinud nii Astrid Lindgreni kui Philip Rothi, rääkimata John Irvingi teoste pikaaegsest tõlkimisest.

Katariina Styrman tegutses pikalt Helsingi ülikooli üliõpilasesinduses, seejärel suundus aga edendama soome saunakultuuri. Vabal ajal tegutseb Styrman Helsingi ülikooli vilistlaskogu (Alumniyhdistys) juhatuses, et ülikool oleks oluline ka juba tööturule siirdunud vilistlaste jaoks. Vahel võib tema suust kuulda ka poliitiliselt ebakorrektseid nalju, kuid seda teeb ta alati ajalooliste faktidega argumenteeritult.

Rainer Knapas on ajaloolane, kriitiline traditsioonide pooldaja, õppejõud ja juhendaja. Knapas tahab ühendada arusaamad teadmistest, kunstist ja kultuurist nii endas kui teistes. Knapas peab oluliseks akadeemiliste teadmiste edendamist uurimustes ja praktikas koos tudengite ning kolleegidega. Suure osa oma vabast ajast veedab ta lugedes ja kirjutades.

Kirsikka Saari on Helsingist pärit stsenarist, kes kandideeris 2014. aastal lühifilmiga ”Kas ma pean ise kõike tegema?” (Pitääkö mun kaikki hoitaa?) Oscarile. Muuhulgas on ta kirjutanud ka filmi ”Korso”. Üldajaloo õpingute ajal huvitus Saari mikroajaloost ning ka oma linateostes tahab ta näidata suurt läbi väikese. Õpingute ajal kammitses teda aeg-ajalt küll akadeemiline vabadus, kuid ajalooõpingutest on Saari praeguseski töös kasu.

Kaari Utrio on Soome populaarsemaid kirjanikke. Tema ajaloolisi romaane ja teadusraamatuid on lugenud juba mitme sugupõlve esindajad. Noorena ei unistanud Utrio kirjutamisest, vaid hoopis ajaloo uurimisest. Unistuste täitumisel oli aga üks ületamatu takistus: ”Mul on fantaasia: tohutu, taltsutamatu, metsik fantaasia.”

Lars-Folke Landgrén on mitmekülgne mees, kes alustas uurimisassistendina, jätkas seejärel õpetaja, teadlase ja arhiivijuhina ning on praegu Helsingi ülikooli maailma kultuuride õppetooli juhataja. Temalt on tellitud mitmeid uurimusi ning teadusraamatuid, näiteks Soome ajakirjandusajaloo ja raamatutrükikunsti, riigivalitsuse ratsionaliseerimise, Põhjamaade ajakirjanduse ning natsi-Saksamaa ja 16. sajandi sõjaajaloo kohta.

Oiva Ketonen jõudis oma elu jooksul mõjutada paljude soome tudengite maailmanägemust ja filosoofilist lähenemisviisi. Osaliselt oli see tingitud sellest, et tema teoseid kasutati ülikooli sisseastumiseksamitel. Teisalt oli oma osa tema lähenemisviisil, mis oli segu humanismist ja naturalismist. Lisaks filosoofiale oli Ketonen tegev erinevates kõrgkoolidega seotud töörühmades ning tema käejälgi on näha nii akadeemilistes ringkondades kui tänapäeva ametikõrgkoolide mudelis.

Heta Pyrhönen on üldise kirjandusteaduse professor, kelle eriala on ingliskeelne kirjandus. Teadlasena liigub ta nii populaar- kui kõrgkirjanduse keskel. Viimasel ajal on tema uurimisvaldkond laienenud ka televisiooni ning filminduseni. Lisaks õppe- ja teadustööle ning õpilaste tööde lugemisele armastab Heta Pyrhönen teha süüa, kontrollida oma laste kodutöid ning tegeleda joogaga.

Mark Shackleton tuli Soome 1975. aastal ja on sestpeale siia jäänudki - kui arvata välja aasta Londonis ning kaks Göteborgis. Ta alustas õpetajana Finnish-British Society´s, töötas Helsingi ülikooli keelekeskuses ning on alates 1981. aastast inglise filoloogia lektor. Teadustöös on Shackleton keskendunud müütilise tegelaskuju triksteri (ingl Trickster) ning viimasel ajal ka riikidevahelist adoptsiooni käsitleva kirjanduse uurimisele.

Virpi Hämeen-Anttila ideaaliks on renessansiajastu laialdaste teadmistega inimene. Magistrikraadi omandas ta mahuka ainetetervikuga ja on sellest ajast alates tegutsenud õpetaja, tõlkija ning teadus- ja ilukirjanikuna. Virpi kui teadlase valdkonnaks on Lõuna-Aasia kirjandus ja kultuur, Virpi kui kirjanik käsitleb keelt, meelt ning mineviku- ja olevikumaailma.

Professor Jyrki Kalliokoski vaatleb soome keelt mitmekeelsuse aspektist. Teda huvitab keeleliste vahendite mitmekülgsus ja nende sujuv kasutus suhtluses. Kalliokoski naudib seda, et võib oma töös igapäevaselt olla kokkupuutes soome keelte kirjususega.

Jaakko Hintikka on juhtivaid teadlasi filosoofilises loogikas ning ühtlasi oma ala meetodite tähelepanuväärne arendaja. Hintikka hinnangul võiks Soome filosoofiaalane teadustöö olla piisava akadeemilise toetuse korral juhtpositsioonil kogu maailmas.

Profijalgpalluri karjäär andis Aki Hyryläineni õpingutele oma rütmi. Praegu personalifirma Mercuri Urval aseesimehena tegutsev Hyryläinen on uhke Helsingi ülikoolist saadud magistrikraadi üle. Humanitaarala õpingud ja võistlussportlase kogemused on osutunud kasulikeks trumpideks konsultandi ja esimehe ametis.

Frans Michael Franzén saavutas kiire edu Turu Kuninglikus Akadeemias, kuna juhtkond oli huvitatud tema jätkamisest akadeemia teenistuses. Franzén töötas raamatukoguhoidja ning ajalooprofessorina ja sai lõpuks piiskopiks. Lisaks sellele kuulus ta esimeste tähelepanuväärsete soome poeetide hulka. Franzén kirjutas ka kiriku- ja joomalaule.

Gunnar Mickwitz oli oma aja lootustandvamaid ajalooteadlasi. Tema uuringud mõjutasid märkimisväärselt arusaamu antiik- ja keskaja majandusajaloost. Oma elu jooksul seitsmes eri keeles teoseid kirjutanud Mickwitz oli oma ajastu eelkäija, kelle edukalt alanud karjäär katkes Talvesõjas 1940. aastal.

Rafael Koskimies oli mitmekülgne ja toimekas kirjandusteadlane ja kriitik. Teadlasena huvitasid teda nii teooriad kui kirjandusala kultuuriajalugu. Kriitikuna soosis ta elavat keelekasutust, õiglust ja mõõdukust. Koskimies tegutses kriitikuna tudengipõlvest surivoodini.

Marja-Liisa Vartio oli poeet ja prosaist. Vartio tegid tuntuks tema romaanid, mille ta kirjutas enne väljaandmist alati kolm korda läbi. Vartio karjäär jäi lühikeseks, kuid tema teoseid peetakse soome modernismi verstapostiks. Vartio romaanid käsitlesid sageli argipäeva rõõme ja muresid.

Jaakko Laitinen on ansambli ”Jaakko Laitinen & Väärä Raha” laulja ning sõnade ja muusika autor. Lisaks laulmisele bändis, mida on nimetatud ekstaatilisimaks Soomes, õpib Laitinen Helsingi ülikooli humanitaarteaduskonnas lääne- ja lõunaslaavi keeli ja kultuure.

Oma sõbrale, Ludwig Wittgensteinile saadetud kirjas räägib 23aastane Georg Henrik von Wright oma teesist, mida ideede maailmas järgida, kuid kardab, et ei jõua sihile. Otsingud viisid aga ainulaadse elutööni. Temast sai üks filosoofia loogilis-analüütilise suuna tähelepanuväärsemaid esindajaid, kuid ka üks oma ajastu Põhjamaade juhtivaid humanitaare ja intellektuaale.

1837. aastal teatas 30aastane dotsent Johan Vilhelm Snellman, et alustab loengutega akadeemilisest vabadusest. Sellega sai alguse ülikooli juhtkonna ja noore dotsendi vaheline aastatepikkune riid, mille põhiküsimus oli, milline peaks ülikool olema. Snellman sai hiljem tuntuks Soome rahvusliku ärkamise juhi ja rahvusfolkloristina. Snellmani saja aasta juubelil soomestati kümned tuhanded perekonnanimed.

Karl Ferdinand Ignatius uuris Soome ajalugu numbrite abil. Riigipäeva saadiku ja senaatorina seisis ta hääleõiguseta rahva õiguste eest ja uuendas riigi raamatupidamist. Oma pika karjääri jooksul Statistikaameti peakontoris (Tilastollinen päätoimisto) pani Ignatius aluse Soome kaasaegse statistikakogumise meetodile.

Ella Kivikoski oli Soome ja Põhjamaade arheoloogiaprofessor. Ta oli oma eriala esimene naisdoktor ja filosoofiateaduskonna esimene naisprofessor. Kivikoski enda arvates ei kinnitatud tema soole töökeskkonnas siiski erilist tähelepanu. Kivikoski õpilased mäletavad teda nõudliku, ent emaliku inimesena.

Fredrik Pipping on paljude jaoks tundmatu ajalootegelane. Tema panus ülikooli raamatukogu arengusse ja seeläbi Kansalliskirjasto (rahvusraamatukogu) kogude sündi ja säilitamisesse on sellegipoolest tähelepanuväärne. Pärast Turu linna põlengut kogus Pipping raamatukogu kollektsioonid uuesti kokku ja hankis nii uusi raamatuid kui ka teadmisi vanima soomekeelse kirjanduse perioodide kohta. Kansalliskirjasto Fennica-kogu põhineb endiselt Pippingi kogutud töödel.

Ajalooteadlane ja -õpetaja Päivi Setälä oli 1980ndatel ja 1990ndatel naiste ülikooli- ja ühiskonnaaktiivsuse eeskuju. Ta oli naisuuringute teerajaja ja esimene naisuuringute professor. Mitmete auametite kaudu oli Setäläl võimalik mõjutada soome teadus- ja kultuurielu.

Eino Jutikkala tegid tuntuks nii tema klassikaks saanud teadustööd kui aktiivne tegevus erinevates teadusseltsides. Teda oli alati ja igal pool. Jutikkalat iseloomustas tempokas töörütm, suuremates projektides oli ta enamasti toimetuse vastutava sekretäri rollis, andes hoogu ka teiste kirjutustööle. Oma pika eluea jooksul jõudis Jutikkala mõjutada mitme praeguse ajalooteadlase elu ja teadustööd, rõhutades üha enam sotsiaalseid ja kultuurilisi suundi ajaloos.

Ülikoolis esteetikat õppinud Martin Wegelius oli sajandivahetuse tähelepanuväärseim muusikapedagoogika arendaja. Ta oli helilooja, ent tema suurimaks elutööks sai järjepideva muusikahariduse loomine Soomes. Wegelius rajas Helsingi muusikainstituudi (Helsingin musiikkiopisto) ning tegutses selle esimese juhina. Nii muusikainstituudi kui selle tegevust korraldava fondi nimi on nimetatud Wegeliuse järgi.

Tapio Nurminen on ilmselt Soome ainus ajaloolasest IT-ettevõtja, kes on saanud valmis ka räppvideo. Ta soovib, et ta maetakse Joutsasse, kus tema esivanemad on elanud vähemalt alates 16.sajandist.

Lieven Ameel on belglasest soome kirjanduse uurija, kes kirjutas esimese monograafia Helsingist soomekeelses kirjanduses. Pärast Helsingi-kogemusi käsitleva väitekirja kirjutamist on ta uurinud linnaarenduse narratiive, eriti Kalasadama ja Jätkäsaare arendamisel. Ta töötab ka õpetaja, kriitiku ja tõlkijana.

Rosa Liksom on Finlandia kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja fotograaf, kes on õppinud kogu elu ning kes unistab sellest, et maailma paremini mõista.

Anna Baijarsil on magistrikraad humanitaarteadustes, kuid temast sai kirjastaja. Karjääri jooksul on ta jõudnud töötada turumüüja, muuseumigiidi, sotsiaaltöötaja, religiooniõpetaja, lavastaja assistendi, toimetaja, kirjanike liidu projektisekretärining börsiettevõtte tegevjuhina. Ta usub, et ilukirjandus teeb maailmast parema koha elamiseks.

Juho Kusti Paasikivi oli Soome vabariigi seitsmes president. Esimese sõdadejärgse presidendina oli tal tähtis roll välispoliitilisel areenil. Kuigi Paasikivit teatakse õigusteadlasena, olid tema algsed huviobjektid Venemaa ajalugu, keel ja kultuur. Humanitaarvaldkonna ülikoolikraadist saigi tema trump, millest Paasikivil oli kasu nii iseseisvusvõitlusega seoses kui hiljem teise maailmasõja keerises.

Professor Pirkko Nuolijärvi on Kodumaa keelte keskuse juhataja (Kotimaisten kielten keskus). Ta uurib soome keele varieerumist, televisioonivestlusi ja kõnekeele rolli ilukirjanduses ning kirjutab keelepoliitika ja keelte staatusega seotud teemadel. Kõige paremini puhkab ta muusika ja kirjanduse saatel, marjametsas või sõudes hommikuvaikuses kohas nimega Lummenne.

Emeriitprofessor Matti Klinge on üks Soome viljakamaid ajaloouurijaid. Tema töid tuntakse hästi ka välismaal. Klinge on tähelepanuväärne kultuuriteemadel arutleja ning aktiivne teadusmaailmas. Professoriametis on talle olulised õpetamine ja kraaditööde juhendamine. Klinge käsitab maailma visuaalselt, mis avaldub tema maalimisharrastuses.

Muusikateaduste professor Eero Tarasti on oma pika teenistusaja jooksul jõudnud teha rohkem kui mõni teine unistadagi julgeb. Ta on klassikalise muusika uurija ja semiootikapioneer Soomes. Tarasti töid tuntakse kogu maailmas.

Alma Söderhjelm saavutas oma teadustööga rahvusvahelise maine ja jõudis Soome ülikoolimaailmas kaugemale kui ükski naine enne teda. Prantsuse revolutsiooniaegset ajalugu uurinud Sjöderhelm nimetati dotsendiks ja professoriks. Sjöderhelm ei olnud feminist, kuid tänu temale avanes ka naistel võimalus töötada ülikoolis. Lisaks akadeemilisele teadustööle sisaldab Sjöderhelmi looming ka ajaviitekirjandust.

Otto Donner oli Soome esimene sanskriti ja võrdleva keeleteaduse professor. Tema eriliseks oskuseks oli välitööde organiseerimine. Ta oli motiveeriv õpetaja paljude noorte keeleuurijate jaoks, kellest said ka rahvusvaheliselt hinnatud uurijad. Donner oli mõjukas ka haridusministrina.

Esteetika ja kaasaja kirjanduse professor Carl Gustaf Estlander tegi soome kunstiajaloos valdkonnale alusepanija töö ära juba enne eriala asutamist. Ta oli ka üks olulisemaid mõjutajaid Ateneumi kunstimuuseumi ja Svenska Litteratursällskapet i Finlandia loomisel. Keelepoliitikas eemaldus Estlander nii soome- kui rootsimeelsetest radikaalidest ning kõneles ja seisis selle asemel kakskeelse Soome eest.

Eila Pennanen unistas soome keele uurija elukutsest. Teadlast temast siiski ei saanud, sai hoopiski mitmekülgne kirjandus- ja kultuuritegelane. Pennaneni viiekümneaastase karjääri sisse mahtus üle 50 omateose ja rohkem kui 100 tõlget. Pennanen oli ka terava sulega kirjandus- ja kultuurikriitik. Pennanen pidas auasjaks oma teadmiste ja oskuste edasiandmist järgmisele kirjandus- ja tõlkepõlvkonnale.

Fredrik Cygnaeus oli soome poeet, ajaloolane ja kunstikriitik. Ta töötas ülikoolis professori, dekaani ja prorektorina ning oli tähelepanuväärne kunstide metseen. Cygnaeusel oli keskne roll Soome rahvusliikumises ja ta oli 1848. aasta floora-päeva (13.05.) peaarhitekt.

Susanna Pettersson alustas tööga muuseumites juba õpinguaegadel 1980ndate lõpus. 2014. a sügisel sai temast Ateneumi kunstimuuseumi juhataja. Vahepealsesse perioodi mahub veerandsada aastat kogemusi erinevatest muuseumitööga seotud tegevustest, asjaajamisest arendusjuhini. Selle ajal jooksul on kogu tegevusvaldkond väga palju muutunud.

Michael Wexionius oli Soome esimene ajalooprofessor. Oma oskuste ja heade isiklike suhete abil sai papi pojast professor, aadlik ja kohtunik. Wexionius korraldas Kuningliku Turu Akadeemia avamispidustusi. Tal oli suur roll akadeemiliste traditsioonide edasi kandumises uude ülikooli ja selle varases kirjastustegevuses.

Riiginõunik Riitta Uosukainen on kauaaegne rahvasaadik ja parlamendispiiker, kes on tegutsenud ka haridusministrina. Uosukaist tuntakse kui soome keele rikkuse esiletoojat ja vankumatut humanitaari. Uosukaise motoks on "Olgu kõike muud, peaasi et mitte uinunud, poolsurnud elu." (Minna Canth)

Juha Kanerva on Urheilusanomate ja Ilta-Sanomate spordiajakirjanik, kelle ellu mahub palju muudki peale sentimeetrite ja sekundite. Ajalooõpingutest on temas tärganud elav huvi ühiskondlike nähtuste suhtes ja neist ongi tal võimalus kirjutada ja mõtiskleda YLE hommikutelevisiooni saates ”Jälkihiki”. Lisaks on Kanerva sulest ilmunud kümneid raamatuid, mille autoriks on olnud kas tema üksi või suurem töörühm.

Daniel Juslenius oli Kuningliku Turu Akadeemia professor ja rektor ning Porvoo ja Skara piiskop. Ta koostas esimese soome keele sõnaraamatu ja tõlkis katekismuse, mida kasutati rohkem kui sada aastat. Juslenius kogus mainet soomluse propageerijana ja oli oma aja mõjukamaid soomlasest kirikutegelasi.

Kersti Juva on tõlkinud ingliskeelset kirjandust alates 1972.aastast. Koos oma õpetaja, Eila Pennaneniga, tõlkis ta soome keelde I.R.R. Tolkieni ”Sõrmuste isanda” kaks esimest osa. Triloogia kolmanda osa tõlkest sai tema esimene päris oma töö. See ja tõlge Richard Adamsi teosest ”Watership down” tõid noorele tõlkijale riikliku preemia. Seejärel on Juvalt enamjaolt ilmunud fantaasiat, lasteraamatuid ja kriminaalromaane, hiljem ka klassikat ja kaasaegset proosat.

Soome ja Põhjamaade ajaloo professori Markku Kuisma uurimisvaldkonnaks on suurtööstuse areng maailmamajanduse osana. Tema peamiseks suunaks on kaasaegse kapitalismi esiletõusuga seotud kesksed alad: kaevandus-, metsa- ja naftatööstus ning kommertspangandus. Fookuses on olnud näiteks Kansallis-Osakepankki, Neste ja Outokumpu. Kuisma kommenteerib avalikkuses aktiivselt majanduse, majandusajaloo ning ärimaailma ja riigi suhetega seonduvaid teemasid.

Tuomas Anhavat tunti otsekohese kriitikuna, kes nõudis palju nii endalt kui teostelt, mida ta arvustas. Anhava oli kirjandusala nähtamatu mõjutaja, hall kardinal, kelle töö jäi avalikkuse eest varju. Tema põhitöö kirjastusametnikuna viis ta kokku algajate kirjanikega ning tal oli oma roll nii mõnegi hiljem tuntuks saanud kirjaniku tähelennus. Anhava kirjutas ka ise luulet ja tõlkis mitmete tuntud poeetide loomingut.

Ilkka Niiniluoto on Helsingi ülikoolis olnud tegev juba pool aastasada. Matemaatikat õppinud Niiniluoto vaimustus teoreetilisest filosoofiast nii, et temast sai 31aastaselt sama aine professor. Niiniluotot tuntakse terava teadusfilosoofina, kes pooldab teaduslikku maailmanägemust ja näeb ülikooli hariduse ja harituse kantsina.

Baba Lybecki karjäär ajakirjaniku ja saatejuhina algas tema abituriendikevadel 1985. aastal Radio Citys. Ajakirjanikutöö saatis tulevast kirjandusteadlast kogu õpinguteaja jooksul ning lõpuks haaras töö kanali Nelonen uudisteankruna Lybecki täielikult. Oma 40. eluaasta sünnipäeva paiku otsustas Lybeck tagasi ülikooli naasta ning täistööajaga töötamise ja väikeste laste kõrvalt sai temast magister. Lybecki argipäeva toovad vaheldust triatlon, kirjandus ja paadisõidud.

Akadeemik Kustaa Vilkuna oli etnoloogiaprofessor, sõjatsensuuriameti juht ja poliitikategelane. Vilkuna oli üks Talonpoikaiskulttuurisäätiö (Talupojakultuuri sihtasutus) asutajaid ning tegutses liikmena ka muudes ühendustes, seltsides ja nõukogudes. Samuti oli Vilkunal märkimisväärne ühiskondlik roll Soome sõjajärgses poliitikas.

Minna Lindgren on ajakirjanik ja kirjanik, keda tuntakse hea huumorimeele ja julguse poolest käsitleda ka selliseid keerulisi teemasid nagu vanadus ja ooper. Ta õppis Helsingi ülikoolis 12 aastat (peaaaine muusikateadus). Lindgrenile on eriti südamelähedased raadiosaated, kolumnid ja följetonid klassikalise muusika ainetel. Tema Õhtuhiie (sm Ehtoolehto) pansionaadist rääkivat triloogiat on saatnud ka rahvusvaheline edu.

Arthur Långfors oli keskaegsete prantsuskeelsete tekstide uurija, tõlgendaja ning avaldaja. Mitmete teiste oma aja professorite kombel töötas ka tema pärast Soome iseseisvumist diplomaadina ja esindas Soomet erinevatel kongressidel. Långfors oli romaani filoloogia professor ning oli ametis ka Helsingi ülikooli dekaani, prorektori ja rektorina.

Professor Jaakko Leino on huvitatud keele vormi ja tähenduse ning teisalt keele ja mõtlemise suhtest. Ta on uurinud grammatikailminguid ja nende muutusi eri aspektidest ja keelevormidest lähtuvalt. Teda köidavad ka üldhariduskoolide emakeeleõpetuse ainesisu ja soome keele ühiskondlikku positsiooni puudutavad küsimused.

Henry Hedman on õppinud Riihimäe kaubanduskoolis ja ülikoolis Kanadas, töötanud kodumaa keelte keskuses (Kotimaisten kielten keskus) ning jätkanud seejärel romi keele ja kultuuri õppejõuna Helsingi ülikoolis. Hedmani südameasjaks on teadus- ja õppetöö, sest nende kaudu võib ta olla vahendajaks romi ja soome kultuuri esindajate vahel. Hedman on ka muusik ning on välja andnud mitmeid vaimulikke soolokogumikke. Koos oma muusikuterühmaga esineb ta aeg-ajalt praegugi erinevatel üritustel külaliskõneleja ja lauljana.

Õpinguaegadel pidas Mari Hatakka tantsija- ja lauljaametit Topi Sorsakoski ning bändide Agents ja Leningrad Cowboys tuuridel. 2000. aastal jäi Hatakka väljateenitud go-go-pensionile ning asus kirjutama heteropaaride suhteid käsitlevat folkloristika valdkonda kuuluvat väitekirja. Juba väitekirja kirjutamise ajal otsustas ta, et ei taotle enam kunagi ühtegi uurimistoetust ning leidis endale väljundi ärimaailmast. Praegu piletilevi Lippupiste arengudirektorina töötav Hatakka on kommenteerinud paarisuhtekultuuriga seonduvaid nähtusi telesarjas „Ensitreffit alttarilla“ („Esmakohtumine altari ees“).

Hilma Granqvist oli rahvakooliõpetaja, Palestiina-uurija ja Soome esimene naissoost sotsioloogiadoktor. Sotsioloogia uurimusmeetodite teerajaja ja naisena sai ta oma töös tunda mitmeid tagasilööke. Rahvusvahelise tunnustuse pälvis ta juba varakult, kuid oma kodumaal tunnustati teda alles hilisemal perioodil.

Professor Minna Palander-Collin uurib inglise keele ajalugu, keele muutumist ja keelt kommunikatsiooni ja identiteedi loomise vahendina. Palander-Collin on Helsingi ülikooli inglise filoloogia vastutav professor ja kaasaegsete keelte instituudis teadustöö eest vastutav asejuhataja.

Juhani Aho tegid tuntuks tema romaanid ”Raudtee ehk Jutt taadist ja eidest, kes seda enne ei olnud näinud”, ”Juha” ning ”Laastud”. Ta oli esimene soome kirjanik, kes suutis kirjutamisega leiba teenida. Aho alustas ajakirjanikuna ning oli üks ajalehe Helsingin Sanomat eelkäijä, Päivälehti, asutajatest. Aho meelistegevus oli kalalkäimine - oma 50. sünnipäevagi tähistas ta, õng käes.

Kui inimene sünnib mõnes Euroopa riigis, räägib ta emakeelena tõenäoliselt mõnda riigikeelt. Aafriklased kasvavad aga keelelises mõttes oluliselt rikkamas keskkonnas. Just aafrika keeled ja kultuurid õpetavad meid mitmekülgsel keelemaastikul loovalt navigeerima. See tõigi professor Alex Fleischi Aafrika uuringute juurde ja motiveerib teda praegugi.

Pentti Saarikoskit mäletatakse boheemist poeedina, kes elas värvikat kunstnikuelu. Tema kirjalik looming sisaldab arvukaid luulekogusid ja suurepäraseid tõlketöid. Saarikoski oli ka ühiskonnakriitiline följetonist ja parlamendivalimiste kandidaat.

Sakari Pesola on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kel on kolm kirge: ajalugu, muusika ja orienteerumine. Tööelus võtavad muusika ja ajalugu võrdselt aega, spordis aga võidab orienteerumine suusatamise, kuigi Pesola peab end ka suusahulluks. Lisaks bändile Kolmas Nainen on Pesola kitarri mänginud ka Moon Cakes’i ja Luuneloneni ridades.

Volter Kilpi tegi pika karjääri nii raamatukogualal kui kirjanikuna. Turu ülikooli esimese pearaamatukoguhoidjana mõjutas ta oluliselt raamatukogu süstemaatikat, katalogiseerimist ja varasemat sisuloetelu. Eeskätt mäletatakse Kilpit aga tema kirjaliku loomingu põhjal, eriti iseseisvusaja parimaks ilukirjanduslikuks teoseks nimetatud romaani „Alastalon sali“ järgi.

Teemu Keskisarja uurib soome hinge süngeimaid soppe. Tema uurimisvaldkonnad ulatuvad muistsetest seksuaalkuritegudest 20.sajandi sõdade, majandusapsude ning -pettusteni. Ta tahab, et tema teosed säiliksid ka järgmiste põlvkondade mälus.