Ametivalik oli Matti Sintonenile iseenesestmõistetav. 1984. aastal kaitses ta väitekirja teoreetilise filosoofia alal. Väitekiri jäi elama ka järgmises sugupõlves: „Veel aastaid pärast väitekirja kaitsmist mäletas mu tütar Kaarina, kes kaitsmise ajal oli nelja-aastane, et selles majas kaitses issi oma väitekirja. Väitekirja kaitsmise aastal räägiti sellest veel ka Johannese kiriku lastepäevakodus. Õpetaja oli palunud igal lapsel rääkida, mida tema isa ja ema teevad. Isast rääkides polnud probleemi. Kaarina oli teatanud, et „Issi on rõõmuteaduste doktol” (sm ’ilo-opin tohtoli’). Kui õpetaja järgmisena küsis, mida ema teeb, oli Kaarina, sõrm suus, hetk aega mõelnud ning vastanud siis: „No tööd muidugi!“