Kui Katarina Koskiranta 1980ndate alguses soome-ugri etnoloogiaõpingutega Helsingi ülikoolis alustas, polnud tal aimugi, kuhu see teekond viib ja kes temast saab. Temast sai kõigetegija ”ettevõttes” nimega ülikool ja just humanitaarteaduskonna poolel: sekretär, õpetaja, assistent ja õppekoordinaator neljas eri õppeaines.