Selleks, et olla kunstnik, on Janne Saarikivi liiga täpne, tippteadlaseks aga liialt boheemlane. Uuringu avaldamine tähendab tema jaoks ühtviisi nii kirjutist tippajakirjas, ühiskondlikku tööd vähemuskeelte küsimustes, loengute pidamist kui ka arvamuslugude kirjutamist. Saarikivi on rahutu hing ja alustab pidevalt uute asjadega, millest vähemalt pooled jäävad lõpetamata. Enam ta selle pärast ei muretse, sest teab, et teised asjad saavad jällegi valmis.